Üks mu hiinlasest naaber keedab või praeb endale üle päeva varahommikuti suure panni- või potitäie vastiku haisuga sööki. Kui ta sisse kolis ja ma rõõmsalt kööki lippasin ennast tutvustama ning terekäe ulatasin, saades vastu mingi lödiseva õrna kätlemise, mõtlesin, et kuigi ma pole eriline käe andmise fänn, siis see oli maailma kõige süldim ja halvem teretamine ever. Esimene mulje loeb ikka küll. Isegi, kui Hiinas teretamisel käe andmine kombeks pole. Sellest ajast peale see kutt mulle üldse ei meeldi. Esiteks käepigistus, teiseks vastiku haisuga toidud, mis näevad sama jubedad välja ning tema hiigelpikad krõnksus varbad, mis ta plätude seest alati paistavad. Lisaks jätab ta mustad nõud vedelema ning köögi räpaseks ning kui talle ise esimesena tere ei ütle, siis ta lihtsalt ülbelt suvatseb ise ka mitte midagi öelda.
Oletame, et toidu maitse üle ei vaielda ja et minu tatrahelbepuder moosiga näeb tema jaoks sama rõve välja nagu tema vasikakoodi-sibula leem minu jaoks. Kultuurilised erinevused plapla. Ebaviisakus kuubis, pole ime, et kätt suruda ei oska, aga ma kavatsen teda siiski tolereerida. Laste ja täiskasvanute vahe ongi võibolla selles, et ühed asuvad kohe tegudele, aga teised mõtlevad enne natuke järele. Mille peale lapsed eriti tähelepanu pööravad, on inimeste maitse-eelistused rõivaste osas ja see on lausa kultuurideülene. Võibolla tuleb see sellest, et laste sõnaline ja keeleline väljendusoskus on piiratum kui täiskasvanutel, ning kehakeel ning rõivaste keel täidavad koha, mille üle vaielda.
Näiteks täna hommikul kui ma nägin Dagens Nyheteris Ilmar Raagi "Klassi" filmi reklaami, tuli mul meelde, et selles filmis esitati ka rõivamärkide-teemat. Kiusaja oli trendika soenguga ja moekate riietega macho ning käskis endast nõrgematel oma rõivastelt logod välja lõigata, et keegi ei teaks, mis firma riideid nemad kannavad. Ja hoidku selle eest, et ebapopulaarsetel oleks kallimad brändid või sama "khuulid" riided. Teadagi, millega film lõppes. Jah, see film ei olnud riietest, aga rõivastel kui meediumil, mis (näiliselt?) sotsiaalset võimu kannab, seal siiski oma roll oli.
Samuti ei tapetud Stockholmis ühte 16-aastast poissi sellepärast, et tal olid Lacoste tennised või Guessi teksad, vaid suvalisel põhjusel tiinekate peol, kus kähmluseks läks. Uurimise keskmesse astetati paar kuud hiljem aga just nimelt jalatsid, millega too poiss surnuks peksti - Prada papud. Ajalehtedes ilmusid pildid "mõrvarelvast" ning igas artiklis mainiti ära, et kogu seltskond oli pärit heast või jõukast perest ning et kogu peoseltskonna teismeliste armeel olid seljas kallite brändide riided.Kas see on rõivaste üle-eksponeerimine või lihtsalt faktiline informatsioon toimunu kohta? Kui suurt osa rõivad inimeste tõlgendamisel siis ikkagi mängivad? Ja miks inimesed valetavad, et neid ei huvita, mis teised kannavad? Ja kas pole täiskasvanud lihtsalt suured lapsed!
3 comments:
aga mida see hiinlane kannab, mingit adibassi, mis ta sugulased seal valmis õmblesid või, hähähää.
jah, me, täiskasvanud, oleme ikka täiega lapsed. ja võib-olla veel rohkem lapsed, kui lapsed ise, sest meie õpetame lastele riietumiskeelt kui võimuvõitlust.
Riides käib ta väga soliidselt. Ja hõljub alati ka hiigelpuhvis parüümipilves. Selles osas on teda vist kõvasti kasvatatud - aga mul on tunne, et põhirõhk lähebki siis enda sättimisele ja köök jäetakse puru ja prügi täis, milleks raisata aega köögi sättimisele kui on aeg ennast sättida. Ja ma luban, et kui rohkem midagi naljakat ei juhtu, siis ma selja taga oma naabritest enam ei kirjuta, aga eile oli sellel samal poisil köögis suuuuuur pidu - tema ja kuus pisikest hiina tüdrukut. Oioioi, kui kõvasti nad hiina keeles laulsid, itsitasid ja seitsme peale kuuest purgist siidrist purjus olid. Hihihi. Naistemees missugune, tuleb välja...
Väike täpsustus:
"Klassis" otsustas kiusatav ise oma riided anonüümseks muuta. Manifesteerides, et ta tahab olla tema ise, mitte poiss firmamärgiga.
Post a Comment