Mul on selline tunne, et kümme ja rohkem aastat tagasi olid kontserdid, festivalid, näitused, konkursid, võistlused, jooksud ja muud erinevat kultuurilist või meelelahtutuslikku ajaviidet pakkuvad sündmused - klassikalise muusika kontsert, Rock Summer, Pühajärve Beach Party, Rahvajooks, Mai-jooks, korv-, käsi-, jalg ja võrkpallivõistlused. Praegu on aga Reval Hotels Cup, Simpel Session, SLÕhtulehe sügisjooks, Lee Cooperi festival, Kalev Cup, Mesikäpa spordihall ja muud täiesti seosetu firma nimega cup'id, jooksud, kontserdid, festivalid ja peod.
Suurte firmade turundusinimeste meelest on jube nutikas panna kunstiüritusele või suusavõistlusele ette oma firma nimi ja logo ja öelda, et Säku õlletehas või Hänsapänk esitleb ja lüüa kaks kärbest ühe hoobiga - firma saab reklaami, imagot ning üritus sulli. Teinekord tuleb initsiatiiv ka ürituse korraldajate poolt. Silmakirjalik paratamatus?
Minu arvates on eriti nõme pookida lahedatele üritustele juurde mingi suurkorporatsiooni nimi ja logo, sest miks peaks mingil firmal või ürituse korraldajal olema õigus arvata, et kõik inimesed, kes lähevad mõne muusikastiili festivalile või jooksuvõistlusele või spordimängudele on tulevased selle-brändi-tarbijad. Tekib küsimus, et kellele ja milleks mingeid asju üldse korraldatakse - kas firmale raha pärast või inimestele meelelahutuse jaoks?
Ja miks peaks inimesed, kellel on mõne kindla brändi, firmajuhi, äripoliitika või müügimentaliteedi suhtes täielik vastumeelsus, tahtma üldse muidu (vähemalt varem) toredatele üritustele minna.
Mina näiteks ei taha minna Heinekeni elektroonilise muusika festivalile, vaid läheks hea meelega lihtsalt elektroonilise muusika festivalile või siis ---festivalile, mille ees asetsev sõnapaar ei oleks mingi nõme bränd, inimene või asutus. Minu arvates on see eriti maitselage ja ebakultuurne kui ma peaksin mainima, et käisin Heinekeni või Saku või Hansapanga mingil üritusel. Mul pole nende asutustega ühtegi eriti toredat või ägedat või naljakat juhtumit, pealegi minu arvates on selliste firmade peamine eesmärk ainult inimesi lollitada - miks ma järsku peaksin tahtma minema nende spondeeritavale kultuuriüritusele, kas neile lõi siis järsku kultuurihaldjas pähe ja nad hakkasid tõesti kultuurist hoolima? Vaevalt. Mis siiski ei tähenda, et ma nende firmade tooteid ei tarbiks. Aga ma ei taha nendest kuulda seal, kus pole nende koht või kus nad üritavad jätta muljet, et seal on nende kohta. Mul on väga suur vastumeelsus sellisele PR-le.
Eestis ja mujal Ida-Euroopas tundub täies hoos olevat ideoloogia, et hall mass on loll ja läheb nagunii õnge. Välismaal on sellist läbinähtavat suhtumist palju vähem; post- või isegi post-postmodernne brändiparadigma on mitte postkommunistlikes riikides nagu rohkem aktsepteeritud. Selle keskmes on inimene ja temale loodav kultuur. Olgugi, et põhimõte on sama - firma peab jääma kasumisse (turumajanduse tingimustes on see ju kivisse raiutud) ja vajadus on tekitatud, siiski suhtekorraldajate lähenemine inimesele kui objektile on intelligentsem. Või vähemalt jätab sellise mulje.
Võibolla mind härib see, et välismaal räägitakse sellel teemal avalikult rohkem, et ongi olemas selline PR-vorm ja et üritustele tulebki mingi bränd juurde pookida, kuna muidu kaoks üldse üritus ära. Ka ajakirjanduses tehakse seda julgelt ja avalikult, nimetatakse asju õigete nimedega - PR-festivalid - mis tähendavadki siis seda, et näiteks mingi firma on otsustanud uuele tootele või peale brändi repositsioneerimist tähelepanu juhtida. Mõeldakse välja üritus, täidetakse see nö sisuga ning müüakse maha kontserdi või festivali pähe. Omamata algselt erilist seost esitletavate artistide või muusikaga. Külastajad aga vaevalt lähevad kohale sellepärast, et mingi üritus suvatses endale pealkirjaks panna Colgate'i kevadpäevad. Eestis kirjutatakse sellistest asjadest justkui need oleks täiesti normaalsed, et lihtsalt nimi muutub ja kõik on uus ja parem. Nime muutust muidugi oskavad kõik kommunikeerida, aga põhjendada või tausta analüüsima ei vaevu keegi. Pealegi mul ei tule ühtegi brändi või üritust, mis selle abil oleks tõesti paremaks läinud. Üldist inimeste harimist kommunikatsiooni abil küll eriti näha pole.Kui kõik need iluopi läbi teinud üritused kõrvale jätta ja vaadata, mis toimub reklaami ja muusikamaailmas, siis ka seal näeb huvitavaid arenguid. Näiteks reklaamfilme peetakse uue aja muusikavideoteks. Tavaline reklaam on ammu surnud, või noh, ütleme nii, et supermarketi ja pesupulbrireklaamid jäävad igavesti reklaamimaailma "kollaseks ajakirjanduseks" nagu kollane ajakirjandus ei saa kunagi kvaliteetajakirjanduseks, aga kunstilisi reklaamfilme võib sisu ja kvaliteedi poolest hästi tehtud muusikavideotega võrrelda küll. Peale selle kirjutavad tänapäeval nii mõnedki artistid mõne loo spetsiaalselt mõne reklaami tarvis, mis tegelikult viib mind tagasi nende üle-suhtekorraldatud festivalide idee juurde. Ehk siis teine alternatiiv on tõesti see, et mingi artist kirjutabki mõne brändi tarvis loo, aga ühele loole juba tervet kontserti üles ei ehita ju. Peale selle ühe originaalloo endale krabamine on firmadele päris kulukas väljaminek, nii et tervet kontserti spetsiaalselt Rexona või Levi's-e tarvis ikka ei tee küll. Selles mõttes tunduvad reklaami-inimesed võibolla natuke ajast ees, et ühe reklaamiga võib luua ka kunstiliselt meeldejääva spestiaalse helisalvestisega kultuuriprodukti, kui aga ühekordse suvalise õllebrändi kontserdiga. Kui need kontserdid on aga iga-aastased ongi valmis lihtsalt labane meelelahutus, a la õllesummer, kes muidugi hea meelega topib ka ennast kultuurifestivali nime alla ja tahab lisaväärtust rohkem "kultuuriliste" esinejatega.
Moby käes on näiteks reklaamide tarvis kirjutatud originaallaulude rekord. 1999. aastal välja antud "Play" koosneb nimelt 18 erineva reklaami jaoks kirjutatud loost. Varem on mõned artistid aga kainelt lähenenud - näiteks kunagi keeldus Sting oma laulu "Don't stand so close to me" deodorandi reklaamile pärandamast. Mõistlik. Muusikavideod omakorda arenevad lühifilmideks. Kultuuritööstus missugune.
No comments:
Post a Comment