Asju on olemas liiga palju ja inimestel pole neid vaja

Kui tavaliselt algavad Euroopas (ei oska Ameerika ega muude kohtade eest rääkida) kaks korda aastas kauplustes toimuvad allahindlused täpipealt 2. jaanuaril ning orienteeruvalt 22-27. juuni paiku, siis sel aastal algasid pea kõikjal väga paljud suvised allahindlused hilbuärides juba juuni alguses ehkvähemalt kaks nädalat enne tavapärast aega. Kaks nädalat varem kõikide toodete hinnad poole võrra väiksemaks kirjutada tähendab praktikas seda, et enamvähem igaüks võib endale ajakohaselt suve hakul suveriided hankida, kui meeldib - enne kui kogu tavaar veel moest väljagi jõuab minna, nagu tavaliselt juhtub - suviste allahindluste mõte on ju teha ruumi sügise kollektsioonidele ning kuulutada võimalikult vara, et lillelised sitsid-satsid on nüüd totaalselt out ja tuleb kähku hakata mõtlema lillade ja pruunide kampsunite peale. Igal aastal täpipealt sama jutt.

Allahindlused algasid varem, kuna rõivaste läbimüük Euroopas on kõvasti kahanenud - enne-ale perioodi oli müüdud niivõrd palju vähem kaupa kui eelmiste aastate põhjal tehtud käibeplaanid ette näevad, et nendest hiigelkogustest vabanemiseks tuli varem tegudele asuda. Mind niivõrd ei huvitagi need muudatused, mis maailma majanduses toimuvad, vaid see, et reaalselt võib suvaliste hilpude ostmine väheneda ka seetõttu, et inimestel on kõiki asju juba nii palju, et esiteks neil pole uusi enam kusagile panna ning teiseks, nad saavad aru, et mitte kellelgi pole absoluutselt nii palju asju vaja, kui poodides müüakse ja kui palju meile üritatakse pähe määrida. EI OLE VAJA ASJU.