Science

Teate, see teadusevärk on kahe otsaga. Siis kui ma oma m.töö jaoks intervjuusid tegin, ja ma tegin neid just nimelt sellepärast, et inimestega silmast silma rääkida ja neid paremini mõista ja õppida nii iseennast kui inimesi tundma, siis mul oli peale igat intervjuud selline...mmm ma ei oskagi seletada, selline väsinud tunne. Mu intervjuudes osales kokku üksteist inimest, ja need polnud ju sellised ajakirjanduslikud jutukesed, mida inimesed mulle vestsid. Aga minu jaoks olid need isiklikud, ja sellepärast ma olengi suur kvalitatiivsete meetodite fänn, sest siis saab korraks tõelisi päris elus inimesi mingil teemal läbi valgustada. Vaatad silma sisse ja kuulad, kuidas ta argumenteerib. Igaljuhul, lõpuks oli mul üle 8 h audiosalvestusi ja üle 100 lk transkriptsioone. Kui ma neid lugema hakkasin siis see oli uus maailm, mis avanes, sest tekkisid seosed ja võrgud ja eredamad hetked. Aga analüüs, uurimistulemused ja järeldused... peale tohutut tuuseldamist sinna ja tagasi mööda arvutiekraani, printimist ja uurimiseesmärgi täitmist, nüüd - kui selle asjaga on more or less vsjoo, siis see artikkel on vaid üks killuke sellest kõigest. Üks liin tuhandest võimalikust, korraga saab ju olla ainult üks fookus - ja see on siis teadus, output maailmale. Ma korraks mõtlesin, et teeks tagantjärgi uurimisküsimusi juurde, hehehe, aga töö maht on siiski piiratud ja tänapäeval ei viitsi keegi pikki segaseid jutte lugeda (ei kehti mu blogi kohta loomulikult!), seega minu meelest tohtutu huvitavat materjali jääb sellest värgist välja. Vähemalt minu jaoks huvitavat, aga ma pole ka kunagi kuulnud, et keegi Eestis kirjutaks sellise valdkonna asjast nagu mina, sellepärast mul on veel eriti kahju. Interdistsiplinaarne töö on mul! Võibolla see nüüd tundub siin nagu egoboost, aga nagu ma algusest peale olen arvanud - maailmal ei ole enivei veel ühte teadusartiklit vaja, absoluutselt ei ole VAJA. Maailmal ei ole üldse palju asju vaja, mida kõik inimesed tähtsa näoga teevad. Makroperspektiivis on raske mõelda. Kõik diskussioonid lõppevad alati eksistentsiaalsete küsimuste ees, elu taandub inimeseks olemise mõttele. Iga inimene on see 'mina nende seas', ning iseenda eesmärkide täitmise kaudu võibolla saab isegi maailmale midagi uut pakkuda. Ma tahaksin niiväga kellelegi rääkida, et mis ma kirjutasin ja avastasin ja uurisin, aga esiteks Eesti keeles on nii naljakas sellest rääkida, sest inimestel tuleb kohe, ja ma olen selles sada protsenti kindel, KOHE ette täiesti vale ettekujutus sellest, mida ma ikkagi uurisin. Isegi teadust tehakse põhiliselt vaid iseendale, ülejäänu on juba tõlgendajate ja teiste asjapulkade teha. Võibolla see on naturaalteadustes teisiti, ma ei tea. Sotsiaalteadused on põnevad, aga subjektiivsed ja sellepärast nii kergesti vaieldavad. Aga võibolla hoopis sellepärast, et inimesed ei taha ju iseendale otsa vaadata, vaid ikka teistele. Ma toon siia ühe katkendi intervjuust, mis väga tabavalt kirjeldab kõikide intervjueeritute (vastavas kontekstis 'tarbijate') maailmatunnetust, seda kuidas on elu 21. sajandil:

"Kohutavalt kiire! Meil on nii palju võimalusi, mida teha. Inimesed jooksevad ringi nagu hullud - kõige tihedamini kuuled sa neid lausumas "Issand mul on nii kiire, mul pole üldse aega, mul on nii palju teha...". Kellelgi pole väidetavalt aega lõõgastuda, see on nii madal, kui sa peaks ütlema "Ah, mina, ma ei tee midagi praegu" - keegi ei ütle ju nii..." (tõlgitud inglise keelest)

Minu meelest on kurb, et inimesed ise nii väga kurdavad, et neil on kiire ja aega pole ja samas laidavad neid, kes seda ei tee. Inimesed võiksid olla teiste vastu natuke kenamad. Ahah, ja ma lugesin just äsja läbi ka kaks rootsikeelset raamatut - "Kohustused, kasum ja kunst olla inimene" ning "Kunst olla kena". Ei, need ei ole üldse teaduslikud, aga igapäevafilosoofilised, ning loomulikult olin ma ainus, kellele need terve kursuse kirjanduse hulgast kõige rohkem meeldisid. Nagu ma olin keskkoolis põhimõtteliselt ainus, kellele "Karu süda" meeldis. Sellega seoses mulle tundub, et kui raamatusse ei ole konstrueeritud järjekordset kire- või krimidraamat, on tegu kohe igavuse tipuga.