"PARIM ENNE" KUUPÄEV MOEÄRIS

Vaatasin televiisorist ühte Milano Fashion Week'i sügis/talv 2008/2009 moeetendust ja mõtlesin, et mille jaoks on üldse vaja igale poole toppida see märgistus 2002/2003 kevad/suvi jne. Kõik teavad, et järgmiste niiöelda "hooaegade" kollektsioonid on juba ammu ette tehtud ja teada ning et meediasse paisatakse nad vähemalt pool aastat varem. Siis kui kõik alles bikiinides ringi lasevad hakkab meedia kaudu inimeste teadvusse vaikselt imbuma, et kohe-kohe on vaja omale karusnahk ja pruun mantel soetada.

Kui esialgne mõte, et kaotage-need-ajamääratlused-ära, oli lahtunud, mõtlesin, et okei - disaineritele endale on tõepoolest arhiveerimise mõttes ja oma töö ajaloo suhtes oluline uus kollektsioon kuidagi märgistada ka ajaliselt ja sesoonselt.

Tavalise inimese jaoks ei ole seda aga põhimõtteliselt vaja - muidugi, seda on vaja moefriigi jaoks, kes mõnda inimest põlastavalt passib, kui juletakse kanda paar hooaega vana rõivaeset. Üldiselt on see aga sotsiaalne konstruktsioon - moeäris pöörlevad rattad kiiresti ning osadel disaineritel on pidevalt tuli takus, et mõned kollektsioonid aastas välja lasta. Seda nõuab esiteks sissetöötatud ja nagu õlitatult toimiv süsteem, mida dikteeritakse modernse (ärgem unustage postmodernseid ja post-postmodernseid arusaamu) arusaama kohaselt endiselt Pariisist, kus on must-valgel kirjas, millised disainerid kuuluvad moe-kultuuri, ja millised mitte.

Näiteks, kui mõni disainer on otsustanud täistuuridel moepöörises kaasa tiirelda, tuleb tal pääseda kahe meeste- ja kahe naistekollektsiooniga aastas Pariisi moenädalale, ning tuusamad kuuluvad veel kaasajal üha närbuvama haute couture'i ringkonda ehk kõrgmoe sündikaati (The French Federation of Couture). Viimasest muidugi ei maksa päris tavaliste moedisainerite kontekstis rääkida, kuna ametlikke haute couture disainereid (couturier'e) on Pariisi nimekirja järgi vaid üksteist. Suur osa neist tavalisele publikule jällegi tundmatud nimed. Igal juhul - maksimalistidele tähendab moesüsteem viite kollektsiooni aastas. See on metsik töö. Umbes sama nagu kirjanikul viis raamatut aastas kirjutada. Mis omakorda tähendab mööndusi kvaliteedis ja tootmise korraldamises.

Märkusena, et kiirmood ei puutu siin üldse asjasse - kiirmood on on nagu kollane ajakirjandus. Keegi ei tunnista, et loeb aga kõik millegipärast teavad, kes kellega magab.

See ja üks varasem seminar Stockholmi ärikoolis panid mind mõtlema moe best-before kuupäeva peale. Kõik kollektsioonid, nii kõrg-, kesk- kui madala moe omad on ajaliselt ja hooajaliselt tähistatud. Võrdlus passib hästi toidukaubandusega, kus kõik tooted kannavad samtui parim enne kuupäeva. Jah, reaalselt lähevad mõned tooted pahaks, aga rohkemgi reaalselt eksisteerib tõenäosus, et midagi ei juhtu, kui kuupäev mõne asja puhul üle läheb.

Õppejõud tõi sellise näite - vanasti ei pandud õlule mitte iial realiseerimiskuupäeva, järsku hakati seda aga tegema. Põhjuseks soov laovarusid vähendada, kiiremini juurde toota ning tarbimist peale pressida, et inimesed rohkem ja rutem uusi tooteid ostaks. Väga lihtne ja labane loogika on see, et moes on täpselt samamoodi. Samuti võiks siis kui kõik H&Mi, Mango, Zara jne kiirmoe brändide toodetele panna hinnalipikule kirja PARIM ENNE kuupäev. Sest teada ju, et "ametlikult" ja moeajalikku kirjutatud reeglite järgi on enamik tänaseid asju homme minevik. Moeajakirjandus hoiaks kõvasti paberit kokku - senini täidab ju parim enne kuupäeva teataja rolli just nimelt meedia.