Eesti moeäri ämbrid

Alljärgnev lahkab põhjuseid miks on siis nii, et neist väikestest nunnudest butiikidest, poekestest ja ateljeekestest endale uusi rõivaid, kingi ja aksessuaare ei soetata? Miks armastatakse pigem shopata suurtes firmakates, mitte peentes buduaarides või põhjamaiselt rafineeritud poekestes, kus märk ei müü särki vaid, särk leiab tee inimeseni võibolla sügavama sümboolsuse kaudu, kui suurkorporatsiooni turundusmeeskonna poolt väljatöötatud tähekombinatsioon. Viimasedki on suursaavutused, kuid värske moekunstnik ei peaks tähendama kauget ja kättesaamatut, vaid atraktiivset ja kättesaadavat.

Kõigepealt on nii, et kõik moeloojad on poolekohaga stilistid ja isehakanud moeajakirjanikud ja muud enda meelest moe asjapulgad. Miks see on oo nii tavaline ja tavalisele kodanikule ilmselt loomulikki, et iga teine praegune või kunagine Supernoova või ERKI võitja või ühe õhtu staar kurdab, et ega rõivadisain, kui just suures firmas ei tööta, ju ei toida.

Esimene põhjus. Sellepärast, et need kõrgelt haritud moeloojad toimetavad oma põlveotsabisnest. Pole algkapitali, pole ateljeed, õmblejat, kuni publitsisti ja müügimeheni välja. Jaa, nad teevad suurepäraselt kauneid kleite ja ehteid ja veste ja lipse ja smokinguid, kui vaja. Samuti ulmelisi müts-pükse ja pool vest-pool kraesid, aga nad ei tea kuigi palju ärist, ajakirjandusest, turundusest, PRist ega ühiskonnast, võrgustikest ega sotsiaalpsühholoogiast. NEIL POLE MEESKONDA. Aga moeäri kuldreegleid on see, et pole olemas sündinud moetalenti, on vaid suurepäraselt organiseeritud tiimitöö. Samuti pole ühtegi kooli Eestis, kes seda õpetaks, või sellest kõigest üldse räägiks. Ega ma täpselt ei tea, aga ehk öeldaksegi värsketele moe- ja tekstiili diplomi saanuile "tsaupakaa ja head pusimist".

Lahendus. Miks keegi ei tee suurepärast äri, ei loo brändi ega kujunda sellele imelist stoorit, et meie noored ja vihased jäpid ja teised novaatorlikud urbanistid neid suurepäraseid kasvõi veidi imelikke, aga ägedaid ja mis peaasi, oma naabriplika või klassiõe-klassivenna supersehve taieseid ei osta. Kesklinna kontorites töötavaid ja ostujõulisi noori täiskasvanuid (sihtrühm!) on Tallinnas küllaga. Kindlasti ka teistes linnades.

Näide ja ühtlasi ka teine põhjus. Käisin Namaries. Lõpp lahe buduaar eks (loe altpoolt) ma ostaks sealt igasuguseid asju, aga vat ei osta, sest - mul pole raha (järeldan, et ma pole sihtgrupp, aga sisimas tean, justkui oleks ju), minu meelest see pole ratsionaalne ost (moelooja ei peagi ju arvestama ratsionaalsusega, või...?), ning mul on tõsised kahtlused nende põlve otsas kokku õmmeldud kleitide kohta. Proovisin ühte selga ja vaatasin õmbluseid ja mõtlesin, et olgugi ma ise ehk sellist ei disainiks ja rispekt kunstnikule, au ja kuulsus ka, aga vat õmbluskvaliteet on samasugune nagu mu enda oma ja seda ma juba tean, et ühed teksad, mis ma oma onutütrele tegin, samal päeval ka kärisesid. Pealegi, tegemist ei ole ju kiirmoega, millelt kellelgi pole alust oodatagi pikaajalist kvaliteeti ja pesus vastupidavust (ja kaasajal oodatakse elik nõutakse seda isegi kiirmoelt esiteks tarbijate aga teiseks ka kõikide tarbija- ja keskkonnakaitse institutsioonidelt). Mine siis osta omale see ilusarmas lilleline kleidike, kui pole täpselt teada, mis pesus, triikides ja isegi proovikabiinis juhtuma hakkab.

Kolmandaks, kallid Eesti moeloojad teevad veelgi kallimaid rõivaid vaid suurusele XS-S, mis kõneleb enda eest, keda nad oma sihtgrupina näevad ja keda ei.

Neljandaks, kellele kallid Eesti moeloojad, kes oma showkollektsioone maha ärida püüavad, oma rõivaid üldse teevad? Kas kaastudengile, sõbrannale, emale, vanaemale, naabrinaisele või omavanusele jube ilusale, trendikale ja vastuvõtlikule noorele, kes aga enamasti sama vaene aga tore nagu edasipüüdlik noorloojagi? Kellele siis, tahaks kärsitult teada?

Viiendaks. Noored moeloojad mõtlevad, et "vat teen jube innovaatilise ja kunstipärase kollektsiooni ja näitan talenti - mis siis kui need lollid tarbijad neid asju ei taha ja üldse aru ei saa minu kontseptsioonist, nad ülepea ei teagi ju midagi kunstist. Ostkugi aast & geest oma asju ja olgu meinstriim. Vat olen rebel." ALERT! ALERT! Sellise suhtumisega tänapäeval kui kaupmees peab ikka tarbijale vastu tulema, mitte vastupidi, väga kaugele ei jõua. Milleks siis kurta, et raha kollektsioonide tegemiseks pole ja keegi neid taieseid pärast ei osta, kollektsionääre ega muuseume meil Eestis ju pole. Olgem siis kavalad, hullumeelseid ideid ja novaatorlikke võtteid annab väga edukalt põimida ka kantavatesse esemetesse.

Näide kaks. Ostsin siis ükskord ühed kõrvarõngad. Eestlane, noor ja lõbusate ideedega, kõrvarõnga äri läheb kuuldavasti hästi tal. Ühtedega juhtus selline lugu, et käisin jalutamas, kõrvarõngad kõrvas. Koju jõudes oli ühelt kõrvarõngalt üks väga suur ja oluline silmailu pakkuv põhidetail kadunud (kui kõrvarõngas on ikka vaarika kujuline ja vaarikas ära kaob, ei saa just öelda, et "aga kanna kuidagi teisiti"). Mõtlesin, et "noh, ikka juhtub, ennegi kõrvarõngaid kaotatud". Ostsin siis aasta hiljem samalt disainerilt veel ühed kõrvarõngad. Samal päeval pudenes üks ehe kolmeks detailiks, millest üks omakorda kadus lausa ära ja teine ehe kaheks tükiks läks. Kaks paari kõrvarõngaid, mõnesajakroonine väljaminek, ood Eesti aksessuaarikunstile ja sealt kolinal allatulek. Pettumus.

Näide kolm. Seadsin siis sammud sinna poodi tagasi, kurvastasin kaotuste üle, andsin oma nubri ja jätsin alles jäänud jupid sinna. Lubati terveks teha ja helistada. Jään ootama. Klienditeeninduse ja sõbralikkuse aste olid mõlemad õnneks kümnepalli süsteemis 9,9. Jään ootama ka raha ja julgust, et uuesti uute taiestega proovida. Järgmisel korral aga kindlasti mitte kõrvarõngastega. Alla ma ei anna, kuna Eesti moekunst tõenäoliselt kusagile ei kao, aga arendamist vajab ikka kõvasti. Samuti nagu massimoe poed peavad järgima tarbijakaitse seaduseid, peavad seda loodetavasti pakkuma ka moekunsti poekesed. Ei saa ju süüdistada inimest selles, et ta tõesti TAHAB neid ebapraktilisi aga ebamaiselt kauneid esemeid osta.

Ja kuuendaks - ebapraktilisus indeed. Oleneb muidugi elukutsest ja -kommetest, aga kui tihti sa ikka uut lillelist jakki, kleiti või satsitatud pusa vajad. Seega veel üks põhjus mõtisklemaks, kui palju siis ikkagi on MÕTET teha asjandusi, mis reaalses elus rakendust ei leia. Kunst kunstiks, aga nii nagu kõik inimesed ei saa ega tohigi olla ÄRIKAD, ei saa ega tohi kõik inimesed olla KUNSTNIKUD. Mõni kool võiks siit midagi kõrva taha panna ja koolitada ka seda meeskonda, kes kõik need helesiniste unistustega Fashion TVst ja moezurnaalidest pimestatud talendid laia maailma lennutavad ning enda ja meiesuguste rõõmuks ka reaalse äri püsti panevad. Nagu on suurepäraselt õnnestunud Rootsi disaineritel. Ma ei väsi kordamast, et rohkem kui kaugelt Ameerikast, Saksamaalt või Jaapanist, võiks Eestis esialgu õppida rootslastelt. Rahumeelne kavalus ja suurepärane strateegiline planeerimine. Ma ennustan, et mul on õigus ja ma tean kedagi, kes teab väga hästi, kui hästi ma ennustada oskan.

Kvaliteet. Suurus. Sihtrühm. Hind. Tunduvad lihtsad asjad, aga jäävad antud juhul meie moeäris suhteliselt nähtamatuks.