Masendusšikk. Vaesus on moes.

Mine ja räägi seda, et vaesus on moes, inimesele, kes sult kaubanduskeskuse parklas või turu juures kurvalt uidates kahte krooni küsib, kui sa parasjagu oma sooja ja mugavasse autosse istud.

Kitsad ajad, teate isegi, aga moetööstus ei maga, vaid kasutab vaesust kui võimsat sümbolit enda kasuks. Kevad-suvel 2009 peaks iga hetkes elav isik väljendama vaesust ja trash-elu ka riietumises. Keda huvitab majandusteadlaste jutt, kui juba 20. sajandi esimesel poolel, eriti usinalt aga 1929. aastal alanud majanduskriisi ajal, õmblesid emantsipeerunud naisterahvad endale luitunud kottkleite ja vabanesid korseti ja muudest iketest. Järelikult - tulgu moodi narmendavad räbaldunud tuhmunud kleidid ja muidu preerias lippamiseks sobiv varustus, masendav ilme, suitsune meik ja kõik vähegi lohakas.

Ma ei tea lubada, et ka Eesti moeajakirjandus hakkaks kuulutama uusi trendisuundasid depressiooni-šikk (Depression Chic) ning rämps ja estraad (Trash and Vaudeville), mis näevad välja umbes nii:

Depression chic. Burberry

Trash and vaudeville. Charles Anastase

Aga kas pole mitte irooniline, et vaesus võib ju moes olla, kuid need, kes on nii vaesed, et ei saa endale eales ise osta uusi talvesaapaid või sooja jopet; vähe sellest, et neil pole tualettlauda või garderoobikappi, mille ees või sees end kümneid ja kümneid minuteid sättida - neil pole üldsegi kodu võibolla - ei tuleks eluilmaski selle peale, et keegi vaesuse kui sotsiaalse nähtuse pealt nii otseselt seda sümboliseerides miljoneid taskusse topib. Ümberpööramisteooria elu õppetund.

Demonstratiivselt

Tahtsin rääkida endast. Nimelt, kui mõnes kaubandusasutuses kassa läheduses juhtute korvi või lindile rebima järjekordseid kilekotte oma inflatsiooni tagajärjel ülehinnatud toidukraami tarvis, siis palun mitte vaadata "issand, mida see hull teeb" pilguga inimest, kes äärmiselt demonstratiivselt ja ülejäänud ostlejate suhtes kilekotti-põlastava-näoga enda ümber vahib ja võimalikult aeglaselt õlakotist ühte või kahte korduv-korduv-korduv-mitu-aastat-aastaid-isegi kasutatavat riidest kotti välja rullib ja oma kaubad seejärel sinna sisse asetab. Jah, jah, mul on selline ühe-mehe-kampaania käsil, et ma püüan võimalikult aeglaselt ja näitlikustavalt visualiseerida, et tõepoolest, ma tõepoolest võtan oma kotist kaastavõetud poekoti ja kasutan seda. Korduvalt. Nagu ma valmistan ilusa kujuga jääkuubikuid tühjakssaanud kommikarpidest, mis kuradi ideaalselt sobivad kilekotist tehtud jääkuubiku kotte asendama. See riidest koti inimene olen kahtlemata kah mina, ja ma ei andesta iial neile kümnetele tuhandetele isenditele, kes ikka veel, iga päev endale kaks uut kilekotti ostavad. Mida nad nendega teevad? Viivad iga päev kaks kotitäit prügi välja või?

Mõnikord ma tahaks lausa minna ja küsida, et "Mis teed kõikide nende kilekottidega, ah?"