Masendusšikk. Vaesus on moes.

Mine ja räägi seda, et vaesus on moes, inimesele, kes sult kaubanduskeskuse parklas või turu juures kurvalt uidates kahte krooni küsib, kui sa parasjagu oma sooja ja mugavasse autosse istud.

Kitsad ajad, teate isegi, aga moetööstus ei maga, vaid kasutab vaesust kui võimsat sümbolit enda kasuks. Kevad-suvel 2009 peaks iga hetkes elav isik väljendama vaesust ja trash-elu ka riietumises. Keda huvitab majandusteadlaste jutt, kui juba 20. sajandi esimesel poolel, eriti usinalt aga 1929. aastal alanud majanduskriisi ajal, õmblesid emantsipeerunud naisterahvad endale luitunud kottkleite ja vabanesid korseti ja muudest iketest. Järelikult - tulgu moodi narmendavad räbaldunud tuhmunud kleidid ja muidu preerias lippamiseks sobiv varustus, masendav ilme, suitsune meik ja kõik vähegi lohakas.

Ma ei tea lubada, et ka Eesti moeajakirjandus hakkaks kuulutama uusi trendisuundasid depressiooni-šikk (Depression Chic) ning rämps ja estraad (Trash and Vaudeville), mis näevad välja umbes nii:

Depression chic. Burberry

Trash and vaudeville. Charles Anastase

Aga kas pole mitte irooniline, et vaesus võib ju moes olla, kuid need, kes on nii vaesed, et ei saa endale eales ise osta uusi talvesaapaid või sooja jopet; vähe sellest, et neil pole tualettlauda või garderoobikappi, mille ees või sees end kümneid ja kümneid minuteid sättida - neil pole üldsegi kodu võibolla - ei tuleks eluilmaski selle peale, et keegi vaesuse kui sotsiaalse nähtuse pealt nii otseselt seda sümboliseerides miljoneid taskusse topib. Ümberpööramisteooria elu õppetund.