Minu arvates on Rotermanni kvartal Tallinnas muidu päris cool, aga see vägisi populaarseks pressimine tõmbab kogu kvartali vajadust ja väärtust kõvasti alla. Võtan eelduseks, et kogu uue Rotermanni kontseptsioon on teatud tüüpi elustiili, vajaduste, inimeste ja harjumuste koondamise projekt.
Kes ei teaks, et uues "Rotermanni kvartalis haigutab tühjus", "Rotermanni kaubamaja poodides haigutab veel suurem tühjus" jne pealkirju ja arvamusi. Lühidalt öeldes - omanikel ja arendajatel ongi suur probleem, kuna kvartal pole saanud popiks ega noortepäraseks. Tänases Ekspressis ilmus selle kohta ka põhjalik linnaplaneerimise vigu analüüsiv artikkel, mis on esimene asjalik artikkel Rotermanni teemal ja tekstis pakutud tulevikuvisioonide realieerudes võib tõepoolest sellest kohast saada kihav ja kubisev paik, kuid arvatavasti on Rotermanni maine juba piisavalt rikutud, et mitte pretendeerida autentsusele või tõelisele hingusele, mida praegu nii hoolega püütakse müüa. Sest tõeline Rotermanni hing on juba maha äritud, uueks tehtud ja nüüd üritatakse seda rahvale tagasi müüa.
Muidu polegi nagu hullu, sest sel hetkel kui Rotermann ükskord ikkagi popiks saab, on ju kõik korras, aga probleem seisneb selles, et selleks ajaks on need coolid uuekooli inimesed, kellele see kvartal tänase seisuga ehitatud on, leidnud omale juba mõne teise autentselt cooli elu-, töö- ja shoppamispaiga. Selles mõttes, et Rotermanni kontseptsioon järgib nii mõndagi välismaist alternatiivselt lahedat kesklinna linnaosa, mis mujal (nt Londonis, Kopenhaagenis, Stockholmis jne) toimib just nii ideaalselt just neile inimestele, nagu Rotermanngi sooviks. Vahe on ainult selles, et Rotermanni laip, mis surnust üles äratati, on niivõrd kunstlikult üles haibitud, et ainult samasugune laibastunud mõtlemisega inimene ei saa selle punnitavalt konstrueeritud kontseptsioonist aru.
Ma olen enam kui kindel, et Rotermanni kvartali ideaaltüüp-inimene on olemas, ja neid on ka Eestis piisavalt, kuid just seesama sihtrühm on jäetud täielikult välja selle eksisteerimiskeskkonna planeerimisest. Ning just sellepärast rõõmustab mind tänane Ekspressi artikkel, sest selline postmodmodernne linnaruumi ja inimese trajektoori planeerimine peaks arhitektuuris üldse esikohal olema. Et tehakse ikka KONKREETSE inimese, mitte SUVALISE tarbija jaoks. Asi on valmis ehitatud ja ootab, et "küll inimesed tulema hakkavad". Seda on vaja pidevalt ja nii jõudsalt kogu aeg turundada, et tekib küsimus kas ja mille jaoks seda üldse vaja oli? Rotermanni kvartal ei ole nagu Uus Maailm või Kalamaja, kus kogukond, elustiil ja vaim on tekkinud omaalgatuslikult, juhuste, elu ja vajaduste kokkulangemise tulemusel, mitte kunstlikult loodud produkti pinnalt.
Kokkuvõtteks arvan, et Rotermann kindlasti saavutab oma soovitud populaarsuse ja inimvoolu, kuid sinna kolivad elama, asuvad tööle ja hakkavad shoppama juba järgmise generatsiooni inimesed, kes veel ei tea, millise punnitamise tulemusena see koht popiks on muudetud. Õnn kaasa neile, aga samas kahju ka, et just selle õudse pressimise tulemusena ei hakka paljud inimesed (näiteks nagu mina), kellele muidu selline innovatiivne kontseptsioon Eesti kontekstis meeldida võiks, seda ikkagi mitte kunagi armastama.
Vaata ka:
- Michel de Certeau "Igapäevased praktikad", Tartu Ülikooli Kirjastus 2005
- Ehituskunst, "Arhitektuuriproduktsioon ja reproduktsioon" (põhirõhk Walter Benjamini "The Arcades Project-il")
- Andres Kure artikkel Sirbis 20.01.2006 "Eriline igapäevane elu"
- Toivo Rande artikkel EE-s 15.05.2009 "Urbandisain - süsteemne invasioon turule"
- Krister Kivi artikkel EE-s 08.05.2009 "Karihiirekaubandusest ja ostmise lõpust"
No comments:
Post a Comment