Mul on hea meel teile kirjeldada ühte väga värsket ja värvikat otsepilti Brisbane'i tänavatelt. Aussie'del on vähemalt üks äärmiselt kulukas viis pidutseda. Nimelt on võimalik ühe õhtuga laiaks lüüa umbes kuus tuhat krooni nii, et sa järgmisel hommikul isegi ei mäleta, miks kübar on lömmis, kingad kadunud ja jalatallad oioi kui mustad. Ja hobustest ei tea keegi midagi.
"Its not all about horses, but also fashion and drinks," öeldi tänaõhtustes uudistes.
Austraalia kõige kuulsam, tähtsaim ja turisti jaoks äärmiselt põnev teisipäev on Melbourne Cup'i päev ehk Melbourne'is toimuv hobuste võiduajamine, mis peatab üheks päevaks terve riigi. Üritus toimub juba alates 1861. aastast ja on väga oluline kõikidele pidu, sporti ja glamuuri austavatele austraallastele. Ideaalis on tegu muidugi kõrgklassi üritusega, kus dresscode on väga range, samuti etiketireeglid, mida järgida. Sellest hoolimata peatub igal aastal novembrikuu esimesel teisipäeval täpselt kell kolm päeval peaaegu kõikide aussie'de aeg, et kuulata Melbourne Cup'i stardikella ja jälgida üritust kas live'is Melbourne'is või telerist ükskõik millises maa nurgas.
Nii ka Brizzie's, mis võibolla selleks puhuks muutub isegi korralikult välja hääldatud Brisbane'iks ja minetab paariks tunniks oma Brisvegase maneerid. Täpsemalt tähistab Austraalia Melbourne Cup'i väljaspool toimumiskohta nii, et inimesed löövad end korralikult üles, st panevad selga ülikonna või piduliku kleidi. Daamid kinnitavad pähe kübara või kübaralaadse kompositsiooni (näiteks sulgedest ja suurtest vohavatest lilledest), võtavad pihku tillukese ridiküli ning panevad jalga vähemalt kümne sentimeetrise tikkkontsaga kingad ning lähevad kaaslastega välja sööma ja kaasa elama.
Nii näeb ennelõunane linn välja väga peen ja glamuurne - perekonnad kogunevad restoranidesse, sõpruskonnad kohvikutesse, broneeritakse peosaale ja villasid, laenutatakse limusiine ja valitakse isegi aasta kõige stiilsem race-day fashionista. Pidu ja peensus üle kogu maa. Ja katsu sa retuuside ja sandaalidega sellises linnas laveerida nii, et end totaalselt underdressed ei tunneks. Ei õnnestu.
Päev kulmineerub kell 3, kui Melbourne Cup saab avapaugu. Ja siin leidub jutu püänt - nimelt on kogu Brisbane (ja teised linnad peale Melbourne'i) kogu oma pidulikkuses kogunenud telerite ette. Kogu vaev, sättimine ja ettevalmistused selleks, et vaadata televiisorist hobuste võiduajamist. Daamikesed istuvad kübaratega kallites restoranides ja lounge'ides teleka ees ja tipsutavad vahuveini, härrakesed tõstavad oma ülikonnastatud käega klaasi ja kõik on ülimalt rahul.
Humoorikaks läheb asi siis, kui võistlus läbi ja aeg pidusöögilauast püsti tõusta ja telekas kinni keerata - see ei pruugi enam õnnestuda. Vahepealsed paar tundi on alkohol voolanud ojadena ja daamikesed on sunnitud oma udupeened maneerid ja tualetid unustama.
Kell pool seitse õhtul kui mina supermarketist õhtusöögi toormaterjali olin lunastanud ja läbi hämbarduva linna kodupoole kõmpisin, oli vaatepilt parem kui ükskõik milline meelelahutussaade. Tõeline inimesevaatleja unelmolukord - peened ja pidulikud inimesed on muutunud paljasjalgseteks taaruvateks ladette'ideks ja leedidest pole enam midagi järgi. Härradel on lips viltu, mõni keskmine särginööp avatud ja nina punane. Terve linn on purjakil ja üritab järelpidutseda. Kleidid on endiselt kaunid, kübarad üks huvitavam kui teine, kingad kaunid, aga mitte enam jalas - ja nii need kõrgklassi jäljendavad isendid Amy Winehouse'i paremaid päevi imiteerides siis vastu tulevadki.
Milline päev, milline pidu. Ja ometi on päeva lõpuks kõik paljajalu mate'id ja väljapeetusest pole enam jälgegi. Aga milline traditsioon! Mõnele kindlasti mitmemilline.
Kui poleks oma silmaga näinud, siis ei usuks, et on olemas selline vesi, et kalad ja korallid on tõesti vikerkaarevärvilised. Bassein on avatud!
Töö viljad sõna otseses mõttes. Need on viigimarjad (i.k fig, r.k fiken), mida värvi poolest leidub kahte sorti - punased ja rohelised. Maitsvad, hästi magusad ja kujult natuke nagu küüslauk. Suurus on suurem kui küüslaugul. Korjasime neid vahelduseks paar päeva. Head isu!
Mul on hea meel teile kirjeldada ühte väga värsket ja värvikat otsepilti Brisbane'i tänavatelt. Aussie'del on vähemalt üks äärmiselt kulukas viis pidutseda. Nimelt on võimalik ühe õhtuga laiaks lüüa umbes kuus tuhat krooni nii, et sa järgmisel hommikul isegi ei mäleta, miks kübar on lömmis, kingad kadunud ja jalatallad oioi kui mustad. Ja hobustest ei tea keegi midagi.
"Its not all about horses, but also fashion and drinks," öeldi tänaõhtustes uudistes.
Austraalia kõige kuulsam, tähtsaim ja turisti jaoks äärmiselt põnev teisipäev on Melbourne Cup'i päev ehk Melbourne'is toimuv hobuste võiduajamine, mis peatab üheks päevaks terve riigi. Üritus toimub juba alates 1861. aastast ja on väga oluline kõikidele pidu, sporti ja glamuuri austavatele austraallastele. Ideaalis on tegu muidugi kõrgklassi üritusega, kus dresscode on väga range, samuti etiketireeglid, mida järgida. Sellest hoolimata peatub igal aastal novembrikuu esimesel teisipäeval täpselt kell kolm päeval peaaegu kõikide aussie'de aeg, et kuulata Melbourne Cup'i stardikella ja jälgida üritust kas live'is Melbourne'is või telerist ükskõik millises maa nurgas.
Nii ka Brizzie's, mis võibolla selleks puhuks muutub isegi korralikult välja hääldatud Brisbane'iks ja minetab paariks tunniks oma Brisvegase maneerid. Täpsemalt tähistab Austraalia Melbourne Cup'i väljaspool toimumiskohta nii, et inimesed löövad end korralikult üles, st panevad selga ülikonna või piduliku kleidi. Daamid kinnitavad pähe kübara või kübaralaadse kompositsiooni (näiteks sulgedest ja suurtest vohavatest lilledest), võtavad pihku tillukese ridiküli ning panevad jalga vähemalt kümne sentimeetrise tikkkontsaga kingad ning lähevad kaaslastega välja sööma ja kaasa elama.
Nii näeb ennelõunane linn välja väga peen ja glamuurne - perekonnad kogunevad restoranidesse, sõpruskonnad kohvikutesse, broneeritakse peosaale ja villasid, laenutatakse limusiine ja valitakse isegi aasta kõige stiilsem race-day fashionista. Pidu ja peensus üle kogu maa. Ja katsu sa retuuside ja sandaalidega sellises linnas laveerida nii, et end totaalselt underdressed ei tunneks. Ei õnnestu.
Päev kulmineerub kell 3, kui Melbourne Cup saab avapaugu. Ja siin leidub jutu püänt - nimelt on kogu Brisbane (ja teised linnad peale Melbourne'i) kogu oma pidulikkuses kogunenud telerite ette. Kogu vaev, sättimine ja ettevalmistused selleks, et vaadata televiisorist hobuste võiduajamist. Daamikesed istuvad kübaratega kallites restoranides ja lounge'ides teleka ees ja tipsutavad vahuveini, härrakesed tõstavad oma ülikonnastatud käega klaasi ja kõik on ülimalt rahul.
Humoorikaks läheb asi siis, kui võistlus läbi ja aeg pidusöögilauast püsti tõusta ja telekas kinni keerata - see ei pruugi enam õnnestuda. Vahepealsed paar tundi on alkohol voolanud ojadena ja daamikesed on sunnitud oma udupeened maneerid ja tualetid unustama.
Kell pool seitse õhtul kui mina supermarketist õhtusöögi toormaterjali olin lunastanud ja läbi hämbarduva linna kodupoole kõmpisin, oli vaatepilt parem kui ükskõik milline meelelahutussaade. Tõeline inimesevaatleja unelmolukord - peened ja pidulikud inimesed on muutunud paljasjalgseteks taaruvateks ladette'ideks ja leedidest pole enam midagi järgi. Härradel on lips viltu, mõni keskmine särginööp avatud ja nina punane. Terve linn on purjakil ja üritab järelpidutseda. Kleidid on endiselt kaunid, kübarad üks huvitavam kui teine, kingad kaunid, aga mitte enam jalas - ja nii need kõrgklassi jäljendavad isendid Amy Winehouse'i paremaid päevi imiteerides siis vastu tulevadki.
Milline päev, milline pidu. Ja ometi on päeva lõpuks kõik paljajalu mate'id ja väljapeetusest pole enam jälgegi. Aga milline traditsioon! Mõnele kindlasti mitmemilline.
