Austraalia moeraport vol.3: Surfer's Paradise'i plätujalad

Kui stiilne, väljapeetud ja veidi ülbegi Melbourne ei vastanud absoluutselt mitte kellegi ettekujutusele Austraaliast, kus "kogu aeg paistab päike ja on suvi" ehk selgesõnaliselt plätukultuur kuubis, siis selle vastand või vähemalt väga kauge-kauge suguvend on idarannikul asuva kullaranniku üks turistisemaid, päikselisemaid ja suuremate lainete ja suurema surfarite kontsentratsiooniga linnasid Sufer's Paradise.

Linn nimega surfarite paradiis ei saaks vist kuidagi näha välja teistsugune kui stiil plätud-surfipüksid-päikseprillid. See pole lihtsalt reaalne, kui on ometi üks koht, kus peaaegu alati paistab päike, laine loksutab nii tugevalt, et rabab kindlasti jalust ja rand on linna üks põhiatraktsioone.

Eestlasele võib ju tunduda kohatu, et inimesed lasevad tänavatel vabalt paljajalu või äärmisel juhul minimaalsete varbavahedega ringi, aga sellega harjub ära, kui avastad, et no ilmtingimata ei pea midagi varba otsa pistma kui korraks, ainult korraks (mis võib venida ka pikemaks) nina õue pistad.

Looduslapsed need austraallased. Seetõttu pole tagantjärgi enam imestada, kui tegelikult peitub toosama surfi- ja looduslaps ka neis stiilsetes ja rafineeritud Melbourne'i asukates. Sest nagu eelmisest jutustki aru võis saada ja üks meie kohalik sõber väidab, kisub ka kõige ülesvuntsitum daam omal tikk-kontsad jalast, kui Melbourne Cup läbi saab või piisav kogus kangemat kraami juba hinge alla on neelatud. Nii et õhtu lõpuks on nad kõik ikkagi paljajalu. Olgugi et Inglise kuninganna uhked alamad.