Office life

Mulle meeldib tulla hommikul tööle. Enne tööd meeldib mulle juua nurgakohvikus üks cafe latte ja süüa üks croissant. Sellel ajal meeldib mulle lugeda värsket ajalehte ja samal ajal kuulata raadiot, kust tuleb parajasti mu lemmiklaul. Või isegi mitu. Tööl meeldib mulle hommikuti astuda uksest sisse ja öelda "tsau", või viisakamatel päevadel "tere". Siis naeratad, räägid korraks ilmast ja hakkab pihta. Kõigepealt vaatame me üksteist selle pilguga, et mis kellelgi täna seljas on ja kommenteerime üksteist - 3 inimest, vanuses 21, 26 ja 44, neil teistel on pere ja päris elu. Ja nemad ei kuluta k o g u oma raha shoppamisele. Aga - mõnikord kui me teeme pausi, et kooki süüa ja kohvi juua, räägime me sellest, kes millalgi kus viimati shoppamas käis, mida ostis ja mis moes on. Kommenteerime, kritiseerime ja kiidame heaks. Me oleme täpselt nii erinevad, et ühesugused asjad meile enamasti ei meeldi, ja meie arusaam trendidest on samuti 80% erinev. Ometi on mul üks ülemusega ühesugune käevõru ja sekretäri 6-aastase tütrega sama peavõru. Ja kolmas asi, mis mulle tööl väga meeldib on see, et me arutame läbi viimase aja kuumad sündmused, mis äsja on juhtunud. Kultuur, sport, haridus, inimesed, poliitika... Väga isiklikule tasandile ei lasku me kunagi, aga mingi üldise pildi võib kokku panna küll. Enamasti arutame me meie ümber mitte meiega toimuva üle. Ja täiendame üksteist. Sellised vahepealsed tööhetked (või töö vahepealsed hetked) on päris näuditavad!

Moenädalad Eesti moodi

Praegu on see in-between-season, kui sügistalvine mood muutub vaikselt kõige trendikamate silmis igandiks, kuid kevadsuviseid asju siiski kanda ei saa, kuna need on (vähemalt Eesti) ilma arvestades veel liiga õhukesed ja heledad. Meil on lumi maas. Kuigi poest enam saapaid ja kindaid eriti ei leia - ilusaid ja trendikaid ammugi mitte. In-between-season'i ajal kannavad eestlased praegu oma vanu talveriideid ja veel ei julge neid uue hooaja asju osta. Peamiselt just sellesama ratsionaalsuse tõttu - lillelist kitlit ju veel kanda ei saa. Ma ühe korra juba mainisin, et kitlid on moes. Siis on see aeg, et välismaal on just lõppenud moenädalad ja disainerid on tutvustanud oma sügis/talv 2006/2007 kollektsioone (sest kevadsuviseid tutvustatakse juba sügisel, moeäris on nii, et aastas on 2 hooaega ja järgmise hooaja trende esitletakse üks hooaeg varem, ehk siis kevadel talve asju ja sügisel järgmise suve omasid). Igatahes, meil siin on aeg kui kõikides kaubamajades ja kaubanduskeskustes toimuvad moe- ja stiili- ja ilunädalad. Lubatakse talve surma ja igasuguseid selliseid rõõmsaid kevadele kohaseid asju. Loomulikult erakordsust, uudsust, omanäolisust... personaalsust, rõhutatakse, et enam ei ole moes "olla moodne ja kanda moes olevaid asju", vaid inimene peaks (loomulikult stilisti nõuandeid kasutades) leidma "just talle sobiva erilise stiili". How cheesy is that.

Minu meelest on naeruväärne öelda, et "kanna ehteid oma eripära rõhutamiseks" või "ära kanna seda triibulist pliiatsilõikelist seelikut, mis praegu in on, vaid kombineeri oma olemasoleva garderoobi põhjal oma isikupärane selle hooaja stiil".

Kahjuks on need kaubanduskeskuste moenädalad tavaliselt veidi imalad. Esireas istuvad vanaemad lastelastega ja ei mingit glamuuri. Päh päh igatahes.

Nelgipäev

Nelgid on jälle moes. Jah, eriti punased, need nõuka omad. Nelgid on uuekooli trendi-lilled. Pealegi, pärast seda kui kõrvalkontori vanamees oli meie tuppa kaks punast nelki toonud, hakkasin ma mõtlema, et miks mitte - lill on lill ja ega nelk kole ei ole. Muide, kui nelk panna Sprite'i sisse, mitte vette, pidavat ta eriti ilusaks ja kohevile-puhevile minema. Ilu ja kohevus ja puhevus naistele meeldib. Elagu nelgid! Ja kus on kreemitort, viinerid, kartulisalat ja shampanja? Rääkimata pikast valge linaga kaetud lauast, anekdootidest ning pitsist viinast. From Russia with love... Aa, ja James Bondist rääkides - täna hommikul rääkisid kaks raadiomeest kirglikult uuest James Bondi autost (Ford Mondeo) ja siis nad unustasid ennast... järgmised kümme minutit oli sisustatud Bondi auto teemaga ja tema auto imevidinatest ja mudelitest läbi aastakümnete. Päris stiilne tegelikult - mehed räägivadki kõige kirglikumalt autodest ja naistest. Kuigi jah, naistele meeldib ka endast ja oma meeste autodest rääkida.Täna on naistepäev!

Tibitripp Tln-Hel-Stockh

Haa, see nädalalõpu kruiis Tallinn-Helsingi-Stockholm oli kevadine tibitripp, mis mõjus riidekapile ja meeltele värskendavalt, rahakotile laastavalt. Õnneks mu sõbrannad ja ema ja nende emad arvavad ka, et shoppamine is a MUST DO, niiet mu süümekad kestsid umbes kümme minutit, mis kulus oma kontojäägiga tutvumiseks. Ma olen õnnega koos. Mine H&Mi ja sa lähed samal ajal oma vanaema riidekappi. Ma luban. See on hämmastav kuidas mood kordub. Ma ei ole selles iial varem nii veendunud olnud. Ma annaks pool väikest sõrme ühe vanaema riidekapi eest praegu. Veel rohkem trendikad on need, kes mitte kunagi mitte midagi ära ei viska. Sest kõik need koledad kitlid ja närbunud toonidega seelikud-pluusid, taksojuhivestid, katkise tallaga ketsid... KÕIK ON NII IN, et ma hakkan veel taga nutma, mis ma kunagi ära olen visanud. Need veidi robustsed materjalid, augulised pluusid, sitsid-satsid, kortsus linane ja puuvill, lohakas meremehe triip ja luitunud tuhmid kevadiselt udused värvid. Ohh...

Mood massidesse?

Tänase Postimehe majanduskülge täidab lugu sellest, mis on kevadel moes. No minusugusele oli see ikka päeva tipphetk. Kujuta ette, nad kulutasid ju terve lehekülje. Jääb veel oodata, et EPL ja PM kirjutaks moest ja trendidest ka esiküljel. Aga jee! Ma leidsin selle artikli ja rohkem polnudki mõtet lehte lugeda. Kuigi selle loo sisu ei olnud mitte midagi uut - märtsi Vogue'is ja sellistes kohtades puha sama jutt. Igal juhul ma loodan, et mood teeb ka eesti ajakirjanduse veergudel veel revolutsiooni. * täna oli loengus 17 inimest, neist 3 noormeest ja 4 neiut kandsid roosat pluusi/kampsunit/polo **täna loengus tegid ettekannet 2 paari diisli teksaseid aga auditooriumis oli neid kindlasti vähemalt 2 paari veel

Kas sina oled logomaan?

Mõned inimesed o n logomaanid ja mõned inimesed e i o l e. Internetist saab endale tellida Ralph Laureni seinavärvi ja Gucci lumelaua. "Päris elus" saab neid poest ka osta, aga mitte Eestist. Siin oleks isegi kergelt koomiline minna Munakale või Kuutsemäele oma edevalt kergemeelse rõivabrändi nime kandva lauaga. Noh, mina tahaks küll sellist inimest näha, ma pildistaks siis teda ja puha. See oleks nagu vaatamisväärsus. Ma pole ju päris-elus ühtegi sellist näinud. Vogue'is ainult. Aga õigus jah, firma nimi on ju ka vaid äri. Pealegi, raha on maailmas olemas - tuleb ta ainult enda juurde suunata. Isegi siis, kui sind tuntakse kui moekunstnikku, võid sa hakata tootma müslit. Imelik. Mõned inimesed ostavad isegi toiduaineid brändi nime pärast. On siis ilusam, kui kapis on Kellogg'sid, ja mitte maisihelbed? Ja Evian, mitte tavaline vesi? Ma ei kritiseeri - kindlasti on olemas võimalus, et need tõesti on paremad. Pealegi on bränd kujutluspilt meie peas - kui sulle tundub, et Vivacolori idee ei ole päris sinu elu kontseptsioon, osta muidugi RL seinavärv.

Winterfash

Kui ma saaksin, siis ma kõnniksin ainult mööda pehmeid valgeid pilvi helesinise taeva taustal. Ei, ma sõidaks mööda neid oma valge lumelauaga, ma sõidaks mööda puuderlund sealt, kust keegi teine pole veel läinud. Ma ei teaks, et maailmas on koledaid riideid, troppe inimesi, julme sõnu ja mõtlematuid tegusid. Ma näeks ainult helesinist ja valget. Ja päikest seniidis. Vaikust, lõpmatust ja Coldplayd, kes laulab mulle kõrva. Mul pole vaja Chaneli lauda ega Prada saapaid. Need ei sõidaks minu eest. Ja mägede lõpmatuses ei huvita üksikut freeriderit su laua märk, nimi ega logo. Ma arvan, et seal oled ainult sina ja su laud ja maailma äär. Mulle piisaks selles uhkes üksinduses lihtsalt ilust, spordist ja loodusest. Kaks mu väga head sõpra on viimasel ajal üksteisest sõltumatult öelnud järgmised kuldsed (?) laused: 1. "Sa ei kujuta ette KUI hästi ma iseendaga läbi saan!" 2. "Mul pole mitte kellegagi nii huvitav kui iseendaga" Üks neist vihkab talve-sporti (mina armastan) ja teine neist shoppamist (mina armastan). Aga nad mõlemad meeldivad mulle ikkagi väga.

"Mul on samasugune pluus"

- üks mu sõbranna, kes elab Londonis ostis endale Londonis ühest poest (mida seal linnas on... hmm... kaks?) ühe roosa pluusi - mina ei teadnud et ta endale selle roosa pluusi oli ostnud - mina käisin Londonis shoppamas ja ostsin endale poest, mida seal on umbes kaks, ühe roosa pluusi - ma polnud oma sõbrannat neli kuud näinud - ma sain temaga kokku Londonis Chinatownis ühes nurgataguses kohvikus - tal oli seljas SEE SAMA ROOSA PLUUS Mis siin imelikku on? - et sa oled linnas, kus on 11 miljonit elanikku, kellest pooled on naised, kellest veel umbes pooled on võib-olla selle poe sihtgrupp, aga see pood asub äärelinnas ja tõenäosus, et mina sinna viitsin minna on väike ja tõenäosus, et mu sõbranna, kes elab hoopis teises linnaotsas ja kellele ei meeldi riiete poodides käia... - et sul on sõbranna, kes elab teises riigis ja ostab samasuguse pluusi poest kuhu teil kummalgi ei peaks asja olema, ja et SINA ostad temast sõltumatult täpselt samasuguse pluusi - et te üldse üksteist tunnete - et te mõlemad ostsite sellise pluusi linnast, kus on tuhandeid poode ja miljoneid pluuse - et te sattusite olukorda, kus mõlemad teist avastasid, et ka teisel on selline pluus Juhus? - samal päeval kui mina selle ostsin, läksin ma õhtul välja teadmisega, et täna on kauaoodatud päev, kui ma näen oma sõbrannat - ma panin oma uue pluusi selga - temal oli JUHUSLIKULT seljas täpselt samasugune pluus Eestis. Mina elan siin ja tema tuli mulle külla. Ma olin tööl ja ta tuli mulle töö juurde. Ma ei teadnud, et ta täna tuleb. Mul oli seljas SEE SAMA PLUUS. Ta oli vist juba unustanud ja ütles: "mul on ka se...".

Life like a roller coaster*

Et miks selle asemel, et lugeda brändi väärtuse integreerimisest kaasaegsete muutuste juhtimise protsessi, kirjutada, et “elu nagu lõbustuspark”?

Sellepärast, et peale seitset tundi Eesti rahvusraamatukogus, kus su kõrval istub asiaat, kelle laptop on pakitud roosa-lilla triibulisse kaelarätti ning laua peal on arvuti all valge froteerätik, muutud sa piisavalt (enese)irooniliseks, et asjalikkuse asemel võtab võimust “miss huumor” (“naine nagu komöödia”) ja “härra iroonia” (igaühel peaks olema oma härra iroonia, keda saab igale poole kaasa võtta). Aga õnneks on sõbrad, kes toovad sulle keset seda kaost raamatukokku soolaseid ja magusaid lehttaignapirukaid, mida ema on küpsetanud. Ja siis lepid kokku teha kell 8 üks väike drink geibaar Angelis koos oma “geisõpradega”, kes “mitte kunagi ei võta eesmärgiks juua ennast laua alla” (sest et õhtu lõpuks olime me kõik piisavalt meeldivalt vindised). Ja siis räägid neile kõige ehedamaid blondiininalju, tehes vahepeal ise väga blonde märkusi selle kohta, et “minu meelest on nad mõlemad idioodid”. Ja räägid neile mitu roosat asja sa täpselt Londonist ostsid ja kus ja millal neid näha saab. Ja siis te saate laua, mis on “just teile” “reserveeritud”(sest et tegelikult see ei olnud "meile" reserveeritud). Ja siis sa maitsed toitu, mille nimi on “must leib” (sellepärast, et leiba seal eriti pole) ja jood maailma parimat mojitot, nii blueberryt kui ka tavalist. Ja ühest saab mitu... I love these so spontaneous nights, kus sa plaanid minna koju ja olla “hullult hea ja korralik laps”, aga läheb nii nagu alati... * Sellel 1.jaanuaril kui me sõitsime Hyde Parki tivolis maailma kõige hirmsama atraktsiooniga, mida ma endale üldse ette võin kujutada, tundsin ma ausõna surmahirmu. Aga ma ei kartnud eriti. See oli naljakas, sest sealt ülevalt from the very top of London ja pea alaspidi tundus elu ikkagi niiii FUN. M-L mõtles sellel ajal oma reisikindlustuse peale. Ja üldsegi võiksin ma kirjutada tervest “elust” jutumärkides. Miss huumor selline. Ja õnneks - ükskõik, mida ma ütlen - mul on alati vabandus - ma olen Blond.

London

Ma kulutasin Londonis nii palju, et selle eest oleks saanud isegi Harrodsist või Selfridges'st (seal algavad hinnad 300st GBPst) vähemalt ühe asja osta. Ja kui M-Li summa veel otsa liita, oleks me paari asja võrra päris vipimad-tskikid ja võiks hakata punase-vaiba üritustel figureerima. AGA, nüüd tuleb kõikide nende roosade asjade ostmise süümekatest vabanemiseks tööl nii mõnedki tunnid istuda. Tegelikult mõtled oma uute asjade ja järgmise reisi peale. Mina ei kahetse küll midagi - peale neid 38 itemit asju, mis ma ostsin, sh 1 neist Harrodsist (ja see ei maksnud 200 naela vaid 1.60) arvan ma ikka veel, et uued roosad asjad on toredad. Ja pidutsemine. Ja siis Notting Hillis ühes poes oli müügil 1.99 maksnud võtmehoidja, millel oli kujutatud üks naine ja üks mees ja siis lause, mille naine mehele ütles: "Do you still think that buying all this useless crap isn't the meaning of life?" Ja siis me naersime natuke ja ma mõtlesin, et naised on ikka kõik ühesugused. Noh, meile meeldivad ilusad ja kallid asjad ja jutul lõpp. Aga esialgu natuke odavamad will do as well, kui nad näevad stiilsed, ilusad välja.

Ma olen õppinud ära mittemidagitegemise ja siinsamas praegusel hetkel kui ma olen kolm tundi raamatukogus õppimist imiteerinud, tundub mulle, et 21.sajandil ongi kõik feik. Rääkimata nendest Londoni tänavatel jalutavatest ja undergroundis sõitvastest võlts Gucci, Diori ja Louis Vuittoni kottidest nii, et nad kaotasid igasuguse võlu. Ma ei usalda enam kedagi, kellel ma seda kotti näen, enne kui pole veendunud, et ta sai seda endale actually lubada. Ja mitte osta kõrvaltänavalt mustade meeste käest 20 naela eest. Mis iseenesest on juba piisav summa, et selle eest osta ilma feik brändi logota lihtsalt kena ridikül.

Ja siis me nägime veel müügil käekella, mis maksis 80 599 naela (kaheksakümmend tuhat NAELA). See oli suht kole ja ma endale siukest ei tahaks. Mis siis ikka. Diori lillasid stilettosid proovisin ikkagi jalga ja lubasin endale, et hakkan raha koguma. Yeah right. Muide, need Prada tennised, mida ma eelmisel aastal nillisin, olid seal ikka veel alles, aga nad maksavad 200 naela ka niiet ma ei imesta eriti.