Ja kui keegi seda vedelevat jalga üles pole korjanud, lebab ta seal tänapäevani
FOOD CULTURE: HIGH OR LOW?
Peale seda kui olin näinud rooga "Tursafilee sidruni-ürdivõis" ning mu pilk jäi selle toidu fotol pidama hakkasin mõtisklema toidukultuuri üle.
Ma pole kunagi pooldanud 'kultuuri' mõiste ülekasutamist, a la veini-, õlle- ja muud säärased "kultuurid", mis minu arvates ei ole kultuurid, vaid pigem traditsioonid, kombed või lihtsalt harjumused, igapäevased praktikad (nagu ütleks Michel de Certeau ehk). Selles mõttes nõustun Pierre Bourdieu'ga, kes eristab kõrget ja madalat kultuuri. Need ei ole omavahel kuigivõrd seotud, pigem tavateadmises mugavalt miksitud ja võib jääda mulje, et kõrgkultuuri peaaegu enam ei eksisteerigi - et Theodor Adorno kultuuritööstus on võtnud kaasaegsete Lääne kapitalismide tingimustes omale monopoli. Et ka toitumine on labane ja kiire suvaline tegevus. Päris nii ei ole, ma tahaksin selgitada, kuidas ka vanaema õunakook võib olla kõrge toidukultuur, aga mis peamine - miks võiks mõelda toidust ja toitumisest kui kultuurist? Või õigemini, kuidas mõnes kohas on toidukultuur, ja mõnes kohas lihtsalt ei ole.
Nagu kultuuri üliavara mõiste raamides võib teda jagada ja liigitada sadadeks erinevateks 'kultuurideks', jaguneb ka toidukultuur - siin, kõrgeks ja madalaks. Ma pole nõus väitega, et kartulid ja kotlet on automaatselt omased madalale toidukultuurile ja puraviku consommeé serveeritud foie-grasi trühvli ravioolidega kõrgkultuuri palad. Kultuuriks saavad need toidud siis, kui neil on/neile lisatakse teatud väärtus, sümboliline dimensioon.Mõeldes Itaaliale ja toidule, meenuvad pühendumine, maitseained, toidu-turud, lõputu arv retsepte ja kõikvõimalikke tegevusi, mis toidukultuuri toetavad - inimesed, kes võtavad aega tooraineid valida, toitu valmistada, serveerida, nautida, jagada. Lähenemine toidule ja söömisele on erinev, see on kvalitatiivne väärtus igas päevas, mis nagu kontserdielamus või kunstiteos võivad jätta kustumatu mulje, sest neis on midagi erilisemat kui sügavkülmikust pannile visatud kalapulgad.
Peale "Tursafilee sidruni-ürdivõis" foto nägemist, libisesin sellest kiiresti mööda, kuna see ei näinud välja nagu tavaline makaronid-ketsup õhtusöök mida endale ise valmistada. Ometi ei ole ükski neist komponentidest - ei tursk, sidrun, ürdid ega või - eestlasele kättesaamatud ja eksootilised produktid. Keskmine eestlane ehk vaatab selle toidu pilti ja hüüab kööki naisele, et kuule tee paar singivõileiba, eks.
(panete ikka tähele kuidas ma kujutasin just praegu 'keskmise eestlasena' heteroseksuaalset meest, kellel on köögis naine, kelle ülesanne on võileibu teha... häbi!)
Ka kartulist ja kotletist võib saada kõrgem toidukultuur, kui neid teatud viisil serveerida, ümber nimetada, söömist kui protsessi ja sotsiaalset tegevust ümber defineerida, mõelda oma kehale, kõhule, isule ja hammustatavale palakesele veidi teisiti - teha toidust 'sündmus'.
Kirjutasin selle jutu pärast seda kui olin sisse hauganud kolm mikrolaineahjus valmistatud juustu-ketsupi-saia ning taldrikule soetatud kurgiviile, mille peale mu naaber ütles: "You always create your food." Ma olin üllatunud, ütlesin, et ma ei pane ise seda tähelegi. Samamoodi joon vahel petti suurest veinipokaalist kõrrega ning serveerin porgandismuutit shampanjaklaasist. Minu meelest on see lahe ja teeb toidu omastamisest palju toredama tegevuse kui kiirest kugistamisest ja kukla kratsimisest, et oot-oot, mida ma täna sõingi. Söömine võib ka olla kultuurisündmus. Mõnikord on tore iseennast sellistes asjades ümber veenda.
Leiutis, et viskit peab just viskiklaasist jooma või võileibu kiiresti ja koledasti sööma, on üks neist paljudest sotsiaalsetest konstruktsioonidest, mis inimesi nende igapäevaste kavaluste ja praktikate juures piiravad. Toidukultuur ei teki iseenesest, selle loovad inimesed, kes toitu ja söömisprotseduuri austavad, see võib olla samasugune tegevus nagu jooga või meditatsioon.
Ma pole kunagi pooldanud 'kultuuri' mõiste ülekasutamist, a la veini-, õlle- ja muud säärased "kultuurid", mis minu arvates ei ole kultuurid, vaid pigem traditsioonid, kombed või lihtsalt harjumused, igapäevased praktikad (nagu ütleks Michel de Certeau ehk). Selles mõttes nõustun Pierre Bourdieu'ga, kes eristab kõrget ja madalat kultuuri. Need ei ole omavahel kuigivõrd seotud, pigem tavateadmises mugavalt miksitud ja võib jääda mulje, et kõrgkultuuri peaaegu enam ei eksisteerigi - et Theodor Adorno kultuuritööstus on võtnud kaasaegsete Lääne kapitalismide tingimustes omale monopoli. Et ka toitumine on labane ja kiire suvaline tegevus. Päris nii ei ole, ma tahaksin selgitada, kuidas ka vanaema õunakook võib olla kõrge toidukultuur, aga mis peamine - miks võiks mõelda toidust ja toitumisest kui kultuurist? Või õigemini, kuidas mõnes kohas on toidukultuur, ja mõnes kohas lihtsalt ei ole.
Nagu kultuuri üliavara mõiste raamides võib teda jagada ja liigitada sadadeks erinevateks 'kultuurideks', jaguneb ka toidukultuur - siin, kõrgeks ja madalaks. Ma pole nõus väitega, et kartulid ja kotlet on automaatselt omased madalale toidukultuurile ja puraviku consommeé serveeritud foie-grasi trühvli ravioolidega kõrgkultuuri palad. Kultuuriks saavad need toidud siis, kui neil on/neile lisatakse teatud väärtus, sümboliline dimensioon.Mõeldes Itaaliale ja toidule, meenuvad pühendumine, maitseained, toidu-turud, lõputu arv retsepte ja kõikvõimalikke tegevusi, mis toidukultuuri toetavad - inimesed, kes võtavad aega tooraineid valida, toitu valmistada, serveerida, nautida, jagada. Lähenemine toidule ja söömisele on erinev, see on kvalitatiivne väärtus igas päevas, mis nagu kontserdielamus või kunstiteos võivad jätta kustumatu mulje, sest neis on midagi erilisemat kui sügavkülmikust pannile visatud kalapulgad.
Peale "Tursafilee sidruni-ürdivõis" foto nägemist, libisesin sellest kiiresti mööda, kuna see ei näinud välja nagu tavaline makaronid-ketsup õhtusöök mida endale ise valmistada. Ometi ei ole ükski neist komponentidest - ei tursk, sidrun, ürdid ega või - eestlasele kättesaamatud ja eksootilised produktid. Keskmine eestlane ehk vaatab selle toidu pilti ja hüüab kööki naisele, et kuule tee paar singivõileiba, eks.
(panete ikka tähele kuidas ma kujutasin just praegu 'keskmise eestlasena' heteroseksuaalset meest, kellel on köögis naine, kelle ülesanne on võileibu teha... häbi!)
Ka kartulist ja kotletist võib saada kõrgem toidukultuur, kui neid teatud viisil serveerida, ümber nimetada, söömist kui protsessi ja sotsiaalset tegevust ümber defineerida, mõelda oma kehale, kõhule, isule ja hammustatavale palakesele veidi teisiti - teha toidust 'sündmus'.
Kirjutasin selle jutu pärast seda kui olin sisse hauganud kolm mikrolaineahjus valmistatud juustu-ketsupi-saia ning taldrikule soetatud kurgiviile, mille peale mu naaber ütles: "You always create your food." Ma olin üllatunud, ütlesin, et ma ei pane ise seda tähelegi. Samamoodi joon vahel petti suurest veinipokaalist kõrrega ning serveerin porgandismuutit shampanjaklaasist. Minu meelest on see lahe ja teeb toidu omastamisest palju toredama tegevuse kui kiirest kugistamisest ja kukla kratsimisest, et oot-oot, mida ma täna sõingi. Söömine võib ka olla kultuurisündmus. Mõnikord on tore iseennast sellistes asjades ümber veenda.
Leiutis, et viskit peab just viskiklaasist jooma või võileibu kiiresti ja koledasti sööma, on üks neist paljudest sotsiaalsetest konstruktsioonidest, mis inimesi nende igapäevaste kavaluste ja praktikate juures piiravad. Toidukultuur ei teki iseenesest, selle loovad inimesed, kes toitu ja söömisprotseduuri austavad, see võib olla samasugune tegevus nagu jooga või meditatsioon.
Ehk kui panna kokku prantslaste ja itaallaste filosoofia, toidukultuur ning idamaade meditatsioon, võib ka kodus kartulile ja kotletile kenasti ja kultuurselt läheneda.
PS! Seda jutukest võib lugeda ka siit.
Statues
So goodnight my dear
Hope youre feeling well
Hope yourre feeling very clear
In this song and rhyme
Thoughts of changes that
Keep ourselves intact
And yes
Its hard to fake but Im faltering
In the steps Im about to take
I am sure its true
What is all for me is much the same to you
If all the statues in the world
Would turn to flesh with teeth of pearl
Would they be kind enough to comfort me
The setting sun is set in stone
And it remains for me alone
To carve my own and set it free
So we wait and see
How this backward chapter reads
In verse inadvertently
And it feels like fading light
But thats all thats left
Only whats left is right
If all the statues in the world
Would turn to flesh with teeth of pearl
Would they be kind enough to comfort meThe setting sun is set in stone
And it remains for me alone
To carve my own and set it free
Jumping from a balloon
A carried aloft by a parachute in june
Twisting round and round
Well I hope the ground is what you find
The setting sun is set in stone
And it remains for me alone
To carve my own and set it free
Moloko "Statues"
A year ago I had a dream.
New trend
Avastasin täna, et Stockholmis on uus mood. Kevad ju läheneb. Ma täpselt ei tea, kumb on iidol, kas Michael Jackson või Pete Doherty (see Kate Mossi peika), aga igaljuhul on moes valged puuvillased sokid, kukekad mustad alt kitsenevad püksid ja valged terava ninaga meestekingad, väike must kandiline kübar ja vesinikblond-tukk. Jah, tuka-mood tuleb mujalt kui Jacko või mister drug-addicti outlookist, aga igaljuhul käib selle juurde ka erkpunaseks võõbatud suu.
Lisaks küpsetasin ma täna pannkooke, mis tõestas, et endiselt mulle pannkoogid ei maitse. Võibolla oleks pidanud hoopis juba nädal aega moest väljas olevat vastla-torti proovima?
Content Analysis of Elle magazine, vol. 11, 2007
Reklaam hoiab elus nii mõndagi meediakanalit. Teleka-inimesed saavad doosi imelistest shampoonidest ja jumalikest puhastusvahenditest iga viie minuti järel kümme minutit järjest, raadio-inimesed ka umbes nii. Noh, kui üldistada ja liialdada. Aga liialdamatult võib lühikese kontentanalüüsi põhjal öelda et ajakirja Elle Rootsikeelses väljaandes, detsembrinumbris 2007 oli 128 (sada kakskümmend kaheksa!) ühe kuni kahe-leheküljelist A4 suuruses reklaami. Ajakirja kogumaht 340 lehekülge. See teeb 1/3 reklaami, kusjuures 128 reklaamile lisanduvad väiksemad kui 1-leheküljelised reklaamid, mis võib tähendada otsese reklaamimahu suurenemist 1/2-ni ajakirja kogumahust. See tähendab, et iga teine visuaal/tekst on tegelikult otsene reklaam. Pluss kõikvõimalikud pildiseeriad ja trendinäited toodete hinna ja päritoluga. Teate küll, tavaline värk, keegi poseerib LV kotikesega ja keegi lamab iharas poosis siidist linade vahel ja pihustab endale uut Diori parfüümi, keegi kõnnib kahemeetristel jalgadel üle suurlinna tänava ja reklaamib paari Prada saapaid jne.
Tekstinäiteid:
- Kate Winsletiga parfüümireklaam sloganiga "Love is a treasure"
- Tavalise mudel-modeliga parfüümireklaam sloganiga "The new fragrance for women" (üllatus üllatus, UUS lõhn..., keegi võiks reklaamida lausegaVana Lõhn Naistele)
- Penelope Cruz kuulutab kõigile "Mis võiks minu nahaga paremini harmoneeruda?" (no tõesti ei tea...)
- Eva Green upub öösse ja Dior kuulutab "A New Cinderella is born" (oo nii nunnu?!???)
- Üks blondiin korrutatud neljaga reklaamimas massimoodi sloganinga "10 years in fashion" (milline saavutus!)
- Carmen Kass vaatab peegilisse ja Mäks Fäktor arvab, et "Ime algab siit" (vohoo!)
Rome 2006
Paris 2006FUTURE SHOPPING
Esiteks käisin ma Gallerian'is, kus toimus järjekordne kaubanduskeskuse eeliseid ära kasutav "kultuuriüritus". Ja teiseks üritasin ma vältida Nike'i tossude ostmist.
Gallerian on see shoppingmall, kus sügisel Beckmans'i disainikooli "Gallerian Fashion Award" moeshowd toimusid ja parim uus meinstriim moekunstnik endale 50 000 SEKi taskusse pani. Nüüd on järjekordne kunstikool saanud võimaluse oma ideid väljendada. Kuni 14. veebruarini on seal Konstfack'i ekspositsioon FUTURE SHOPPING, mis koosneb neljast korrusest üksteise peale laotud tumepunastest ustest. Selline ustest ehitatud ruum keset kaubanduskeskust ja siis seal sees erinevatel näitusepindadel esitletakse kunstitudengite ideid 2027. aasta lukskaupadest ja nende tarbimisest. Seal saab näiteks panna nina ninakujulisse auku ja nuusutada. Ehk siis 20 aasta pärast arvavad kunstitudengid, et lukskaup on näiteks aeg, käsitsi kirjutamine, kortsus näonahk, lõhnaelamused... mitte kümneid tuhandeid maksev käekotike. Päris värskendav elamus.
Ja siis hakkasin ma trennijalatseid shoppama. Neid käisin ma juba ka eile ja üleeile tsekkimas, aga mul oli jäänud kummitama see Mr. Moeprofessori loengus näidatud pilt spordijalatsite müügiletist - terve seinatäis ühesuguseid tosse ja palve mõelda väitele "tarbija käes on tuhat valikuvõimalust" - sadu paare täpselt ühesuguseid koledaid tosse. Erinevad ainult hinnad ja seal peal olev logo/kiri.
Kõik proovitud paarid olid kas ebamugavad, kõvad, koledad või mustad aeroobikatossud. Mustad aeroobikatossud on veel eriti jubedad. Ma vihkan kui tossud on paksud ja soojad ja trennis on selline tunne, nagu jalad oleks kogu aeg saunas. Peale selle, kõik vähegi normaalsed jalatsid olid Nike'i omad ja Nike'i ma põhimõtteliselt enam ei osta, sest nad ei kavatsegi midagi ette võtta selle vastu, et väiksed lapsed endal näpud veriseks õmblevad ja emale iga kuu ühe dollari saiaraha teenivad ja mulle on nad isiklikult ka halba teinud. Aga pool ajast oli mul küll tunne, et neil on spordijalatsite monopol. Või oli asi hinnas, ma ei teagi. Mu eelarve oli igal juhul limiteeritud ja seega jäi mulle ette ainult Nike ja see ajas vihale.
WHEN I WAS LITTLE I WAS PUNK TOO
Ma käisin täna Rootsi esimese korralise moeprofessori loengus. Stockholmi Ülikooli Moeteaduse Keskuse, aga ka moeuuringute suuna jaoks ülidselt oli see sügisel suur uudis, kui esimest korda sai keegi selle eriala juures endale päris professoritooli. Pealegi professorid siin ei pidavat tavaliselt loenguid üldse andma. Peter McNeilil aussie äksent, doktoritöö kingadest, huvitavad faktid Briti ja Austraalia moenähtuste kohta ning queer-välimus olid küll lummavad, aga pool loengut ma juurdlesin kas ta on 26 või äkki juba 30 ja pärast sain teada, et 41, seega kaotas igasugune visuaalide põhjal järelduste tegemine mõtte. Sellegipoolest tuli loengu esimesed 40 minutit teha semiootilist analüüsisi inglise ajakirja Tatler esikaanele, millel oli Margaret Thatcheriks kehastunud Vivienne Westwood ning all punk-graafikas kiri "This Woman Was Once A Punk". Arvestades, kui palju visuaalset materiali igal pool levitatakse, tekib küsimus, et kui ühte pilti on põhimõtteliselt võimalik tundide viisi lahti harutada ja sellest sotsiaalsete protsesside kohta järeldusi teha, siis mille jaoks on seda kõike nii palju vaja? Vähe sellest, et üks pilt räägib rohkem kui 1000 sõna, siis ilmselt räägib üks pilt ka rohkem kui 1000 pilti, sest kes jõuaks 1000 pildile semiootilist analüüsi rakendada? Vähem on parem. Peale selle, poleks ma sinna loengusse läinud, ei oleks ka midagi hullu juhtunud. Ma juba teadsin pooli asju, mis ta seal rääkis. Ise kodus raamatute lugemine on ikka päris kasulik tegevus. Aga samas jällegi, siis ma ju ei teaks, et ma juba teadsin seda, mida professor öelda tahtis.
Subscribe to:
Posts (Atom)