"A journey is best measured in friends, rather than miles." - Tim Cahill
Elu pea peal
Niisiis käivad siinkandis inimesed pea alaspidi (ja Priidu peake sellest natuke väsinud juba on). Samuti jookseb vesi kraanist alla tagurpidi - st mitte vastupäeva nagu Eestis, vaid päripäeva. Kraanid on sellised nagu vanal heal Inglismaal - ühel pool kuumavee kraan ja teisel pool külma oma. Vot ja siis on soovitatav nende kahe vahel niimoodi balansseerida, et üks käsi ära ei kõrbeks ja teine külmuks. Duši all käimisega on esiteks niimoodi, et Austraalias on käimas suuremat sorti vee säästmine, mis tähendab, et vee raiskamine ja voolava vee hoidmine on enamvähem keelatud. Meie ööbimiskohas näiteks on vanni juures silt, et "Palun tee kiiresti või pese koos sõbraga", või siis "Dušš max 3 minutit". Ei mingit sulistamist või kodust veeteraapiat! Sellest hoolimata tuleb kuuma kraan aga varem käima keerata, sest haige laps ju külma duši all ei käi ja hakata jälle kõvasti balansseerima, sest kuigi duššide puhul on (thank god!) üks kraan, siis normaalse soojusega vett sealt kätte saada on tõeline kunst.
Kohalikest uudistest veel niipalju, et ühes Austraalia ülikoolis anti ühele ajakirjandustudengite grupile ülesanne üks kodune töö esitada Twitteris, et õpetada neid kasutama sotsiaalvõrgustikke ja saama aru nende toimemehhanismidest ning ühiskondlikust olulisusest. Aga aru ma ei taipa, kuidas aussie'd Internetti kasutavad, kui seda lihtsalt kuskil pole. Internetti tuleb tikutulega taga otsida. Külvasime äsja 130 Dollarit moodsa USB Interneti mulda, mis aga on teemati ja briljantide hinnaga iga kasutatud Kb, Mb ja Gb eest, nii et iga teade, mis meist põhjapoolkerale jõuab läheb meile liiga palju maksma.
No worries.
Kõik, mis hiilgab, pole kuld
Lugu sellest, kuidas arvutisajandil arvutitemüügiga tegeleva ettevõtte arvutiveatõttu jäi minul arvuti ostmata. Niisiis, surfan ühel õhtupoolikul vastu südaööd internetis ja kõrvutan erinevaid pakkumisi lauaarvutitele - vaatan näitajaid, hindasid ja mõtisklen, et milline ta peaks olema. Ja oplaa! - Elioni e-poes on müügil 123.- kroonine lauaarvuti, mille kõikvõimalikud tehnilised näitajad on laes.
Vaatan teisest kohast järgi ja selgub, et selle arvuti hind normaaltingimustes on 12 995.- krooni. Aga mis seal ikka - e-poes on hind kenasti kirjas ning kõrval blingib oranž link "lisa ostukorvi". Lisan toote ostukorvi, täidan lüngad ja suundun internetipanka maksma. Kuskil mälusopis koidab, et oli see nüüd Elion..., aga ma oleks nagu kuulnud mingitest öömüükidest e-poes. Mõeldud tehtud, arvuti ostetud. Pealegi, selline kaval hind nagu 123 viitab ka sellele, et kunagi oli vist Elioni infonumber 1-2-3. E-pood+öömüük+kaval hind= juhuu, fortuuna on mulle lõpuks naeratanud! Pöidlad pihku ja arvutit ootama (maksin ka kojutoomise eest).
Järgmisel päeval selgub, et tegemist oli "süsteemiveaga" ja "inimene seda protsessi ei kontrolli" ning "kahjuks ei ole võimalik tellimust täita". Vahetan e-poega veel mõned kirjad ja nii see kaup katki jääbki. Raha kantakse paari päeva pärast kontole tagasi ja aidaa naiivitar, kes soovis lauaarvutit 123.- krooniga. Njah, aga hind oli selline ja tehingut oli võimalik sooritada. Minu kukkumine polnud küll eriti kõrge, kuid minu ootused olid juba kõrgele aetud. Ootused said petetud.Kui hea lahendus on öelda, et "tõesti, see ei olnud meie viga" ? - aga see ei olnud minu viga ka. Tekib küsimus, kes on see salapärane Süsteem, kelle viga see oli, ja kuidas me saaksime kõik tema kaela ajada? Ehk võiks too Süsteem minu ootused kuidagi korvata? Kuna Süsteem on ilmselt elutu ja tundetu isend, siis ehk saame Inimese asemel kuidagi Süsteemi karistada? Või kas peaks üldse, ikka juhtub ju? Arvutisajandil - nagu meil on - on ilmselt imelihtne ajada kõik uskumatud tehningud "süsteemivea" kaela ja jätta inimesed pika ninaga?
Allpool paar head näidet sellest, kuidas ettevõtte vea tõttu on kliendid saanud tõeliselt soodsate tehingute osaliseks.
Reaalses poe-kaubanduses on nii, et TOODE TULEB MÜÜA SELLE HINNAGA, MIS ON HINNASILDIL. Isegi kui see hind on vale ja kogemata soodsam, kliendil on õigus saada toode endale sildil näidatud hinnaga isegi näiteks tegelik hind on 1000.- ja hinnasildil ilutseb 100.-.
Kuidas ma Poolas reisisin, mitte ei sõitnud läbi
- Mina? Poola? Ise sõidan enda autoga? - "Misasja sa sinna Poola ära kaotasid?"- "Mina sinu asemel külll ei läheks!"- Sa ikka tahad minna jah? Mm, nojah, see on ju vähemalt lähemal kui Horvaatia või Rumeenia. See on ju isegi päris lähedal. Poola letsgo.
7-päevase automatka põhjal võib öelda, et Poola on külastamist väärt küll. Eriti juhul kui sa oskad Poola keelt, sulle meeldiks 90ndate alguse nostalgiahäng või soov õppida ja saada sama eesrindlikuks põlluharijaks, nagu seda on Poola põllumehed Euroopa Liidus.
Sopoti puust muuli all.
Euroopa pikim puidust muul Sopotis (511 m merre).
Surf's up bitches. Gdanski rand.
Poola versioon Gaudi-stiilist.
Poola stiil.
Poola H&M.
Stiilinäide Sopoti muulilt.
Stiilinäide Gdanski tänavalt.
Möödunud hiilgeajad Sopoti laululaval.
Tänavakunts. Põhirõhk all paremal nurgas.
Turist mis turist. Osadele turistidele tuleb üllatusena, et ka nemad ise on need arvukad turistid, kes kesksuvel võõraid linnatänavaid ummistavad.
Läänemeri vaadatuna Poolast. Suur vesi, suur taevas, valge liiv. Meie enda meri ju ka.
Kämpingusuvi. Üksik onu ühe telgi, ühe laua, ühe tooli ja ühe külgkorviga motikaga istus igal õhtul oma telgi ees, vahel koos ühe pudeli Poola õllega, vahel niisama.
Matkabuss. Mart peaks neile õli-mootori paigaldama, siis saaks selliseid busse lausa seeriatootma hakata.
Karavaninostalgia.
Pesupäev kämpingus.
Vot.
Trendibaar Sopoti kesklinnas. Mitte eriti populaarne, ilmselgelt.
Sopoti puust muuli all.
Euroopa pikim puidust muul Sopotis (511 m merre).
Surf's up bitches. Gdanski rand.
Poola versioon Gaudi-stiilist.
Poola stiil.
Poola H&M.
Stiilinäide Sopoti muulilt.
Stiilinäide Gdanski tänavalt.
Möödunud hiilgeajad Sopoti laululaval.
Tänavakunts. Põhirõhk all paremal nurgas.
Turist mis turist. Osadele turistidele tuleb üllatusena, et ka nemad ise on need arvukad turistid, kes kesksuvel võõraid linnatänavaid ummistavad.
Läänemeri vaadatuna Poolast. Suur vesi, suur taevas, valge liiv. Meie enda meri ju ka.
Kämpingusuvi. Üksik onu ühe telgi, ühe laua, ühe tooli ja ühe külgkorviga motikaga istus igal õhtul oma telgi ees, vahel koos ühe pudeli Poola õllega, vahel niisama.
Matkabuss. Mart peaks neile õli-mootori paigaldama, siis saaks selliseid busse lausa seeriatootma hakata.
Karavaninostalgia.
Pesupäev kämpingus.
2500 km hiljem võib oletada, et tüdruku kohta on see äärmiselt hästi täitsa ise sõidetud. Ja lõpetuseks - on ju Eestis taevas sinisem ja rohi rohelisem?
Vot.
Rotermanni kvartali hüperkonstrueerimine
Minu arvates on Rotermanni kvartal Tallinnas muidu päris cool, aga see vägisi populaarseks pressimine tõmbab kogu kvartali vajadust ja väärtust kõvasti alla. Võtan eelduseks, et kogu uue Rotermanni kontseptsioon on teatud tüüpi elustiili, vajaduste, inimeste ja harjumuste koondamise projekt.
Kes ei teaks, et uues "Rotermanni kvartalis haigutab tühjus", "Rotermanni kaubamaja poodides haigutab veel suurem tühjus" jne pealkirju ja arvamusi. Lühidalt öeldes - omanikel ja arendajatel ongi suur probleem, kuna kvartal pole saanud popiks ega noortepäraseks. Tänases Ekspressis ilmus selle kohta ka põhjalik linnaplaneerimise vigu analüüsiv artikkel, mis on esimene asjalik artikkel Rotermanni teemal ja tekstis pakutud tulevikuvisioonide realieerudes võib tõepoolest sellest kohast saada kihav ja kubisev paik, kuid arvatavasti on Rotermanni maine juba piisavalt rikutud, et mitte pretendeerida autentsusele või tõelisele hingusele, mida praegu nii hoolega püütakse müüa. Sest tõeline Rotermanni hing on juba maha äritud, uueks tehtud ja nüüd üritatakse seda rahvale tagasi müüa.
Muidu polegi nagu hullu, sest sel hetkel kui Rotermann ükskord ikkagi popiks saab, on ju kõik korras, aga probleem seisneb selles, et selleks ajaks on need coolid uuekooli inimesed, kellele see kvartal tänase seisuga ehitatud on, leidnud omale juba mõne teise autentselt cooli elu-, töö- ja shoppamispaiga. Selles mõttes, et Rotermanni kontseptsioon järgib nii mõndagi välismaist alternatiivselt lahedat kesklinna linnaosa, mis mujal (nt Londonis, Kopenhaagenis, Stockholmis jne) toimib just nii ideaalselt just neile inimestele, nagu Rotermanngi sooviks. Vahe on ainult selles, et Rotermanni laip, mis surnust üles äratati, on niivõrd kunstlikult üles haibitud, et ainult samasugune laibastunud mõtlemisega inimene ei saa selle punnitavalt konstrueeritud kontseptsioonist aru.
Ma olen enam kui kindel, et Rotermanni kvartali ideaaltüüp-inimene on olemas, ja neid on ka Eestis piisavalt, kuid just seesama sihtrühm on jäetud täielikult välja selle eksisteerimiskeskkonna planeerimisest. Ning just sellepärast rõõmustab mind tänane Ekspressi artikkel, sest selline postmodmodernne linnaruumi ja inimese trajektoori planeerimine peaks arhitektuuris üldse esikohal olema. Et tehakse ikka KONKREETSE inimese, mitte SUVALISE tarbija jaoks. Asi on valmis ehitatud ja ootab, et "küll inimesed tulema hakkavad". Seda on vaja pidevalt ja nii jõudsalt kogu aeg turundada, et tekib küsimus kas ja mille jaoks seda üldse vaja oli? Rotermanni kvartal ei ole nagu Uus Maailm või Kalamaja, kus kogukond, elustiil ja vaim on tekkinud omaalgatuslikult, juhuste, elu ja vajaduste kokkulangemise tulemusel, mitte kunstlikult loodud produkti pinnalt.
Kokkuvõtteks arvan, et Rotermann kindlasti saavutab oma soovitud populaarsuse ja inimvoolu, kuid sinna kolivad elama, asuvad tööle ja hakkavad shoppama juba järgmise generatsiooni inimesed, kes veel ei tea, millise punnitamise tulemusena see koht popiks on muudetud. Õnn kaasa neile, aga samas kahju ka, et just selle õudse pressimise tulemusena ei hakka paljud inimesed (näiteks nagu mina), kellele muidu selline innovatiivne kontseptsioon Eesti kontekstis meeldida võiks, seda ikkagi mitte kunagi armastama.
Vaata ka:
- Michel de Certeau "Igapäevased praktikad", Tartu Ülikooli Kirjastus 2005
- Ehituskunst, "Arhitektuuriproduktsioon ja reproduktsioon" (põhirõhk Walter Benjamini "The Arcades Project-il")
- Andres Kure artikkel Sirbis 20.01.2006 "Eriline igapäevane elu"
- Toivo Rande artikkel EE-s 15.05.2009 "Urbandisain - süsteemne invasioon turule"
- Krister Kivi artikkel EE-s 08.05.2009 "Karihiirekaubandusest ja ostmise lõpust"
Subscribe to:
Posts (Atom)