Seisin auditooriumi ees ja pidasin väikest loengut moebrändide turundamisest. Mind veidi üllatas, et isegi ainet "Sissejuhatus brändingusse" võtvad tudengid ei ole kunagi mõelnud oma brändi(sta)tud elu peale. Sellele, mis asju, mis põhjusel omatakse, kust need asjad tulevad ja millest kõnelevad. Arvestades, et brändina võib käsitleda peaaegu kõike, ka ülikooli, kus õpitakse.
Hämmastav, et inimesed, kes on süüvinud (kirjalikku?) strateegilise kommunikatsiooni õpingutesse, teesklevad visuaalse kommunikatsiooni olematust või jätavad selle tähelepanuta.
Tõsiselt üllatasid mind vasikapilgud avaldusele, et isegi AK, Terevisioon, Pealtnägija ja muud saated kasutavad stilisti teenust, kes hoolitseb saatejuhtide, diktorite ja uudistelugejate rõivastuse eest. Võibolla liialdan, aga tundus, et nägin tudengite nägudes isegi pettumust - "kas tõesti ka ETV-s?" - "Jah, ka ETVs vajavad saatejuhid RIIDEID, sest enamik teletöötajaist ei oma igaks tööpäevaks uut värskelt pressitud ülikonda, 300 lipsu või triiksärki. Rääkimata seriaalides vohavast product placementist ja tarbimisajakirjade tooterubriikidest. LOOMULIKULT on kõige selle taga turundus- või pr-töö. Sest koostööpartneri logo, bränd või tänuavaldus kajastub lõputiitrites. Näidake ühte rõivabrändi, kes ei tahaks tasuta telekasse saada. Solvuda või pettuda selle teadmise peale ei maksa - esteetilised nõudmised inimese avalikule välimusele ja välimuse planeerimine ei ole küll asi, mida häbeneda. Ilma-Peebu välimust kommenteerisid ju kõik.
Psühholoogias on mina-pildi määratlemiseks neljane ruudustik, mis koosneb neljast seisundist, mida jagatakse umbes nii, et (1)ensesele minust teada; (2) teistele minust teada, (3)endale teadvustamata, aga teistele teada ning (4) tume maa, ehk alateadvus. Mulle tundub, et jõuan üha lähemale väitmaks, et välimuse ja rõivaste (moe) teema kuulub Eesti inimese puhul konstantselt dimensiooni "tume maa" või alateadvus. Mitte et see ilmtingimata tuleb sealt sfäärist välja tirida, aga ma vähemalt üritasin seda eile teha.
Mujal maailmas näiteks kirjutatakse diplomitöid teemadel, "kuidas mõjutas diktori imago muutmine uudistesaate vaadatavust".
Teine tähelepanek puudutab samuti tarbimisühiskonna ilminguid. Nimelt käisin ma eile ka kinos. Kinos, mida mitte kusagil ei reklaamita, kinos, mis asub kaubanduskeskuses, kus keegi ei käi. Kaubanduskeskuses, kus poode pannakse kinni ja kus hoolimata palju raha neelanud kevadkampaaniast inimesi vist eriti ei käi.
Niisiis, kinosaalis istusin ma esimesed 20 minutit ihuüksinda. Saalis, mis mahutab ca 100 inimest. Vaatasin filmi, mis esilinastus ÜLEEILE. Üksinda kinosaalis. Absurd. Veidi aja möödudes lisandus saali veel kaks inimest. 60 krooni eest saada kinosaalis personaalseanss, pole paha, kuigi kasumisse see kino niimoodi küll ei jõua.
Peale filmi käisin seal inimtühjas jumalast hüljatud kaubanduskeskuses ringi ja mõtisklesin selle üle, kuidas pikaajalist mõju igasugustel viimase aja kampaaniatel pole. Keskus on hoolimata kevadisest moeäratusest ikkagi tühi. Järelikult on raha asjata raisatud. Kuhu on jäänud pikaajaline planeerimine, kaine mõistus ja lihtne matemaatika? Pole üldse meelevaldne avaldus, et paljud kaupmehed pole teinud isegi arvutust et mitu paari või mitu tükki eset X on neil tarvis müüa, et oma boks kaubanduskeskuses ära majandada. Nad on olnud oioioi kui naiivsed, lausa ülbelt naiivsed, lootes, et kaup müüb end ise.
Viimaste aastate jooksul on avatud uued uhked hiigelsuured, mõõtmatult avarad, kriitikute poolt stiilseks tituleeritud ja meedias kah piisavalt positiivset kajastust leidnud kaubanduskeskuseid. Ometi on mõned avangardistlikumad neist inimtühjad. Sama keiss Tartus, Rakveres ja isegi Tallinnas. Mu meelest pole Eestis nii palju inimesigi, keda sinna jätkuks kaupu tarbima.
Aga tühja neist kaubanduskeskustest, ehk saab neisse hoonetesse kunagi koole või muuseume rajada.
Tsirkus Barcelona
Barcelona is the kind of town where you might get surprised - by a thief cutting off your handbag, prostitutes on the main street, drug dealer in the harbour, angry pantomime chasing after your quater of Euro - but also by extremely nice people talking in body language, because English is nothing they would understand, extremely fancy tapa-bar, but also surprisingly bad paella diner, cheap wine and fashion prices compared to Norhern Europe and Estonia as well, fantastic art and architecture - Picasso, Mirό, Gaudί. Barcelona appears to be a kind of a town where I surprisingly wouldn't want to live, yet it was amazingly fun and fabulous to visit and meet some as fun and fabulous people, even though they all were Estonians. Vamos a la short tour!This is what I do. Chase after funny consumer-society phenomena that I can laugh over. Imagine, this building here is one of the most famous Antoni Gaudi's piece of architecture. It's always surrounded by dozens of tourists taking photographs of it - and then there's this huge larger-than-life Guess poster on the neighbouring house. So what it is being renovated and the surface can be covered with ads - why does it have to be that lame? I bet the first you noticed was the boobs of the lingerie-lady not the surreal form of the exterieur of Casa Battlo.Well this is another thing I look for when travelling. Grafiti. For me I guess the most expressive form of art - rebel and somewhat intelligent, persistent and fragile at the same time.
Estonian socks by mail
Nimelt haaras mind Kadri soovitusel kodumaise ettevõtluse toetamise tuhin. Selle tulemusena tõi kuller täna mulle otse koju viis paari Eestimaiseid Suva Etnosokke, mis ma paar päeva tagasi internetist tellisin. Olen ise jube rahul ja mul on hea meel, et vähemalt mõnedel ettevõtjatel nupp nokib ja on ühendatud nii eestimaisus kui ka kõikjal kuulutatav, kuid reaalsuses kohati kaheldav hi-tech internetiühiskond. Samas kategoorias õnnelik olin ma siis ka kui ostsin mobiiliga ühistranspordi kuukaardi - oli selline tunne, et ma ei pidanud lillegi liigutama ja sain vajaliku tehingu käppelt tehtud. Mida tülgastavamad tunduvad näotud kaubandusasutused, seda khuulim on kui mõni rõõmuhetk saabub inimeseni mugavustsoonist lahkumata. Konkurss kiida teenindajat tuleks praeguses situatsioonis asendada konkursiga kiida ettevõtjat? Ja pealegi - äkki kõik need armsad etno-asjad ühendavad kuidagi nii Eesti inimesi kui oma maa toodangu tarbimist.
Mis kell on?
Mul tuli täna ette selline omapärane olukord, et oli tarvis internetist järgi vaadata, mida näitab õige kell just praegusel hetkel.Noh, guugeldasin siis igasuguseid variante, esimesena muidugi "mis kell on?" - mitte midagi asjalikku ei leidnud, kaugeltki mitte õiget kellaaega. Proovisin veel näiteks "õige kell" ja "kellaaeg Eestis" ja isegi "kuidas saada teada, mis kell on?" - aga vat ei saanud teada, mis kell on.Lõpuks jõudsin õigesse kohta märksõna "kellaaeg" otsides. Nii et kui kellelgi tulevikus on ka vaja teada, mis kell on, siis siit näeb: http://www.metrosert.ee/ajaparing.swf
Masendusšikk. Vaesus on moes.
Mine ja räägi seda, et vaesus on moes, inimesele, kes sult kaubanduskeskuse parklas või turu juures kurvalt uidates kahte krooni küsib, kui sa parasjagu oma sooja ja mugavasse autosse istud.
Kitsad ajad, teate isegi, aga moetööstus ei maga, vaid kasutab vaesust kui võimsat sümbolit enda kasuks. Kevad-suvel 2009 peaks iga hetkes elav isik väljendama vaesust ja trash-elu ka riietumises. Keda huvitab majandusteadlaste jutt, kui juba 20. sajandi esimesel poolel, eriti usinalt aga 1929. aastal alanud majanduskriisi ajal, õmblesid emantsipeerunud naisterahvad endale luitunud kottkleite ja vabanesid korseti ja muudest iketest. Järelikult - tulgu moodi narmendavad räbaldunud tuhmunud kleidid ja muidu preerias lippamiseks sobiv varustus, masendav ilme, suitsune meik ja kõik vähegi lohakas.
Ma ei tea lubada, et ka Eesti moeajakirjandus hakkaks kuulutama uusi trendisuundasid depressiooni-šikk (Depression Chic) ning rämps ja estraad (Trash and Vaudeville), mis näevad välja umbes nii:
Depression chic. Burberry
Trash and vaudeville. Charles Anastase
Aga kas pole mitte irooniline, et vaesus võib ju moes olla, kuid need, kes on nii vaesed, et ei saa endale eales ise osta uusi talvesaapaid või sooja jopet; vähe sellest, et neil pole tualettlauda või garderoobikappi, mille ees või sees end kümneid ja kümneid minuteid sättida - neil pole üldsegi kodu võibolla - ei tuleks eluilmaski selle peale, et keegi vaesuse kui sotsiaalse nähtuse pealt nii otseselt seda sümboliseerides miljoneid taskusse topib. Ümberpööramisteooria elu õppetund.
Depression chic. Burberry
Trash and vaudeville. Charles Anastase
Demonstratiivselt
Tahtsin rääkida endast. Nimelt, kui mõnes kaubandusasutuses kassa läheduses juhtute korvi või lindile rebima järjekordseid kilekotte oma inflatsiooni tagajärjel ülehinnatud toidukraami tarvis, siis palun mitte vaadata "issand, mida see hull teeb" pilguga inimest, kes äärmiselt demonstratiivselt ja ülejäänud ostlejate suhtes kilekotti-põlastava-näoga enda ümber vahib ja võimalikult aeglaselt õlakotist ühte või kahte korduv-korduv-korduv-mitu-aastat-aastaid-isegi kasutatavat riidest kotti välja rullib ja oma kaubad seejärel sinna sisse asetab. Jah, jah, mul on selline ühe-mehe-kampaania käsil, et ma püüan võimalikult aeglaselt ja näitlikustavalt visualiseerida, et tõepoolest, ma tõepoolest võtan oma kotist kaastavõetud poekoti ja kasutan seda. Korduvalt. Nagu ma valmistan ilusa kujuga jääkuubikuid tühjakssaanud kommikarpidest, mis kuradi ideaalselt sobivad kilekotist tehtud jääkuubiku kotte asendama. See riidest koti inimene olen kahtlemata kah mina, ja ma ei andesta iial neile kümnetele tuhandetele isenditele, kes ikka veel, iga päev endale kaks uut kilekotti ostavad. Mida nad nendega teevad? Viivad iga päev kaks kotitäit prügi välja või?
Mõnikord ma tahaks lausa minna ja küsida, et "Mis teed kõikide nende kilekottidega, ah?"
Ma tundsin täna nii, nagu iga kord kui vaatan filmi, mida olen varem lugematu arv kordi näinud - iga kord soovides, et lõpp oleks seekord teistsugune. See pole isegi soov, vaid tõeline südames pesitsev lootus, usk, et ehk seekord ei juhtu seda või toda halba asja...
Nii ka täna Tuulepealset maad vaadates.
Subscribe to:
Posts (Atom)