Olin unustanud hommikul kella 9sed ummikud. Ja õhtul 5sed. Nii palju autosid, inimesi, teid, valgusfoore. Igaühel on oma funktsioon. Järsku kiirustavad kõik inimesed oma äärelinna ilusatest kodudest kesklinna tööle. Ummikutel on omad seadused; 5-minutiline varem/hiljem kodust lahkumine võib töölejõudmise aega mõjutada 15-minutit. Inimesed, kes hommikuti tipptundide ajal tööle sõidavad, teavad tõenäoliselt peast ka seda, missugune rida mingil kellaajal kõige rohkem hõivatud on või aeglasemalt liigub. Ja kust saab 2 min kiiremini järgmise parempöörde teha ja et tipptundide ajal ei ole oluline mitte ületada pidevjoont või teha tagasipööre seal, kus see ettenähtud on. Tipptunniseadused. Inimestel on kiiiiiiiiire. Sest nad elavad selleks, et töötada...
Täna hommikul Krissu kõrval sõites tundus mulle, et inimestele ikka vist tõesti ei meeldi ummikus passida. Nad muutuvad närvilisteks ja hakkavad teisi sõimama, kuigi sellest ei ole ju mingit kasu. Aga minul oli mu une astet arvestades tore - ma sain autosid vaadata. Autod meeldivad mulle ikka keskmisest roosade kingadega preilist kõvasti rohkem. Ehk siis väga. Tegelikult pole siin midagi imestada, väiksena mängisin ma üksinda poodi mutrite, poltide, akude, plokikaane tihendite, klotside, klappide, radiaatorite, jahutusvedeliku filtrite, süüteküünalde, sisekummide ja mootoriõliga. Ja ma isegi tean misasi on tavott. Ja mis siis juhtub kui sa sellega mõne rõiva ära määrid ja mis nägu ema siis teeb.
Kuigi ma käisin kõigest Nõmmel Krissu juures, on see peaaegu sama hea nagu metsas puhkusel. Esmaspäevaõhtu shampuse, vaarikakoogi, filmide ja girls-talk'iga mätsisid kokku päris hea õhtu.
/Moby "Porcelain"/
No comments:
Post a Comment