Tartu suvi

Mälu on hea. Lisaks sellele veel digitaalne, pildiline ja käsikirjaline. Mäletada, on hea tunda, et on olemas hetked, mille lõppu me ei taha. Et see kestaks ja kestaks... ja pole vist vaja mõelda, et kunagi on midagi tore meenutada. Tuleb panustada HETKE. This great moment! Tänane päev läks mulle hinge. Ei tea miks - ei olnud ju mina see, kes midagi lõpetas, kellele peeti kõnesid või toodi sületäite kaupa lilli. Aga ilus oli näha neid inimesi, kes enne olid lihtsalt teine või kolmas või neljas kursus. Nüüd on nad läinud ja aasta pärast... igaks juhuks ma siit sellel teemal edasi ei mõtle. Päris suurte inimeste elu tundub tulevat aina lähemaleappi. Inimesed ise vist ei muutu. Vähemalt praegu, värskelt on nad samad: kes siseneb keemiaringi meie osakonna aktusele lausega "kus alkohol on" või "oiiiii, ma olen juba nii purjus" või "huh, keegi ibuprofeeni tahab?" või "lähme teeme suitsu" või "noh, lõpetad cum laude vä"... ikka need samad inimesed ja samad vanad harjumused, viisakad õnnesoovid ja viimased kallistused. Kõik läheb edasi. Seegi on nüüd juba minevik. Keegi alles hiljuti ütles, et oluline ei ole vanus, kuud, aastaajad ega aastad, et elu koosneb perioodidest - meenutame mingeid asju seoses teiste sündmustega ja kui üks sündmusteahel teatavate sarnaste tunnustega saab otsa, siis tuleb uus periood.