Hispaania

Kirjanikku minust ilmselt ei saa, seega ma panen kirja kõik enamvähem nii, et ma ise saan aru ja et teistel oleks ka pisut huvitav. Kuigi see pole päris see, kuidas ma põnevat reisikirja ette kujutan.

Nädal ei ole pikk aeg. Võiks isegi öelda, et üks nädal+2 päeva on väga lühike aeg. Aga ometi jõuab selle aja jooksul unustada kodu, töö, kooli, sõbrad ja identiteedi, mille oled loonud omale seal, kus põhiliselt oled.

Alguses tahtsin ma üksinda reisile minna – ma teadsin, et ma lihtsalt PEAN seda tegema. Ma ostsin lennukipiletid ja paar päeva pidasin ennast peast segaseks. Siis tundsin ma rõõmu selle üle, et aga tegelikult just seda ma ju tahtsingi teha. Teha spontaanselt seda, mis parajasti pähe tuleb. Tundub, et ma olen selleks valmis, ja et ma saan alati hakkama.

Anari otsustas ka tulla. Me olime rääkinud nädalalõpust Berliinis ja millestki lühemast ja lõbusast, aga kahekesi Hispaania avarustes – tundus samuti exciting ja spets. Ma ei olnud nõus meile Valencias kodu broneerima, aga peale Anari ratsionaalseid põhjendusi ma tegin seda. 3 ööd Youth Hostel Nest’is, mis osutus senini maailma kõige kõige paremaks välismaa koduks, kus elada, ööbida, pidutseda ja sõpru leida. Me armastasime seda esimesest hetkest alates, kus receptionis võttis meid vastu eriti meeldiv ja kena soome kutt. Interjöör, seltskond, turvalisus, fun, cleanliness... kõik 100%. Ja tegelikult sai sellest meie kodu hoopiski viieks ööks. Sest peale 3ndat päeva tuli Anari sünnipäev ja me lihtsalt ei raatsinud ära minna.

Seejärel 2 päeva Alicantes, mis osutus suht idülliliseks turismimagnetlinnaks. Mööda rannikut umbes 150 km Valenciast lõunas. Palmidest ja sidrunipuudest ja tsitruseliste istandustest ma parem ei räägi, neid oli igal pool ja palju. Bussiga sõitsime ka läbi mägede, mis Vahemere äärde jäävad ning nägime veits ka hisp maa elu. Maastikuarhitektuur ja arhitektuur üldse on kirjeldamatult ilusad ja põnevad. Majad keraamilistest kaunistatud plaatidest ja punakad savimajad, rõdud täis lilli ja tänavad täis daame koerakestega. Üsna hea pildi saime ka Valencia ja Alicante vahepeale jäävast Benidormi linnast, mis on massiturismi liialduste tipp! Ainult turismile üles ehitatud vahemereäärne paradiis, kus töötatakse ainult turisti jaoks. Õnneks piirdus meie kokkupuude Benidormiga vaid eksikombel bussist maha tulemisega ja siis kähku tagasi, et Alicatesse saada.

Alicantes ööbisime Pension Ayuntamentos, mille me täiesti ise leidsime ilma linnakaardi ja ühegi juhiseta. Ja see asus linna kõige kõige paremas kohas üldse – raekoja/linnavalitsuse maja küljes, teisel pool maja rannapromenaad, purskkaevud, Vahemeri, jahisadam... Ühel pool kultuur ja inimesed, teisel pool puhkus ja turism. Ja me maksime kahe öö eest ainult 25 EURi. Samal ajal kui kõik need tobedad puhkusepaketi-turistid maksavad oma merevaatega nelja* hotelli eest 100 EURi.

Nagu alati, ei ole tavaliselt ükski reisilt tulek koju eriti meeldiv. SEAL on alati parem, soojem, lõbusam, toredamad inimesed, ilusam arhitektuur, kuulimad poed, põnevam kultuur. Eestis on külm, kole, igav, vana... tahaks tagasi. Sooja ja ilusaid sõbralikke kohti ja inimesi. Olla eemal ja mitte mõelda oma päris elule. Või mis on üldse päris elu? Mitu elu meil kõigil on – sest siin ja seal ei ole me samad. Terve nädala ei tahtnud ma tulla Internetti, sest ma teadsin, et see on nii Eesti ja hoiab kõik oleva meeles. Imelik oli eile koju tulles iimeile ja orkuti profiili lugeda ja tuletada meelde see identiteet, mille ma endast jumal teab kuhu loonud olen. Tuli mõte kõik sellised asjad ***** saata. Selles suhtes ei ole nädal lühke aeg, sellised asjad ununevad ja kui sa elad kasvõi 8 päeva teises riigis ja kultuuris siis on täiesti võimalik mõelda teatud asjad enda jaoks selgemaks ja unustada piirid, mille me endale ise Eestis seame või selle go with the flow – ühiskonna, mis siin toimib.

Kõik on mööduv, miski pole püsiv. Keegi tuleb ja keegi läheb. Ma ei raatsi oma seljakotilt lennulkleepse ära võtta, olen Tallinna kodus, kuulan flamenco muusikat ja piltide vaatamine ning mu ülipikad memuaarid reisipäevikus näivad olevat ainus võimalus veel natuke olla eemal reaalsusest ja igapäevast, mis erilist rõõmu ei paku. My own piccola casa Espãna. Imelik on kõike kirja panna, ma 1) ei leia piisavalt hästi kirjeldavaid omadussõnu 2) sõnades ei ole võimalik päris täpselt edasi anda asju, nii nagu nad TEGELIKULT olid 3) need on põhiliselt minu ja Anari läbielamised ja me oleme natuke kadedad ka, heas mõttes, tahaks hoida midagi endale ja ISE mõista, tunda, mäletada.

Ma imestan alati võõrasse kohta sattudes, kui hea kohanemisvõime mul on. Igal pool on kuidagi kodune. Kunagi pole ma igatsenud Tallinna korteri järgi või mingite konkreetsete asjade järgi. Kui, siis ainult inimeste. Mis järjekordselt tõestab, et raha, aeg ja asjad ei ole olulised – vaid inimesed, kohad, hetked, mälestused, kogemused. Ei ole eriti uus mõte, aga kipub vahel ununema.

Ma ei ole eriti tumepruun, vb tanned. Me päevitasime kaks korda, ühe korra reedel Valencias Las Arenase rannas ja teise korra pühapäeval Alicantes. Mitte eriti pikalt, sest nii soojaga ei jaksa eriti vedeleda ja sunburn’i saada. Enne kui ma Hispaaniasse läksin, ma kujutasin ette, et vedelengi ainult varbad Vahemeres ja ootan, et apelsinid pähe kukuvad, aga see reis tõestas, et urbanistlikud meelelahutused osutuvad mõnikord põnevamateks ja rannas ei viitsi kahte päevagi passida, rääkimata siis nädalast või kauemast. Aga linnatolm ja väikestel tänavatel seniidis pähe laksav päike ning kuumad naeratused asendavad iga rannapuhkuse. Kuigi The Beach’i tüüpi reisi võtan ma millalgi kindlasti ette! Seekord oli nii ja järgmine kord on teisiti. Ja igat moodi võib olla eriti hea.

See on põgus ülevaade ja mõtted, mis OLI, kuigi jah... nelikümmend käsitsi kirjutatud lehekülge mu reisipäevikus ja fotod annavad kõigest ilmselt elavama ja parema ülevaate. Ask me if u dare...:)