"...vii meid jälle pühajärvele... see on see, mis suvest teeb aja parima... see on see, mis paneb elama..." - tänane õhtu oli peaaegu see laul.
Mihkel kihutas mööda päikseloojangu kupleid sinna ja mina mööda peaaegu päiksetõusu omasid tagasi. Vahepeale jäi öine Pühajärv, vaikus, niisama chill, 1 rebane, 1 jänes, 1 siil ja 1 kass. Ja võibolla veel keegi, keda me ei näinud. Võibolla ma ei teagi ilusamat kohta kui Lõuna-Eesti tumeroheline suvine maastik põhjatute järvede ja mägede ja punakas-kollakas-oranzika päikseloojanguga. Millest sujuvalt saab varasuvine päikesetõus. Nagu Lapin Kulta reklaam.
Kell on 3. Täna oli peaaegu ideaalne tsill päev.
Naljakas on see, et nädalavahetusel Pärnus eelmisel auto-tripil ostsime oma tiineka-remaini käigus Smilersi kasseti (jah, kasseti!), kus see lugu peal on. Ja nüüd see saigi päriseks. Mäletan et väiksena ma soovisin, et kunagi see peab nii minema, et ma pakin oma sõbrad autosse ja teenmistahan. Täna läks isegi asukohaga täppi. Pühajärvele ja nii. Võibolla soovid ikka täituvad.
Ja Priit, mäletad kell 22:22 sai soovida... ma ütlesin, et ei usu enam sellesse ja et need ei täitu. Võibolla ikka täituvad, võibolla ma 10 aastat tagasi soovisin, et see laul muutuks päris eluks. Ja alles nüüd täitus. :)
2 comments:
Võibolla on hea, et mu juuksed on lühikesed ja ma ei ole mingi Rapuntsel. Muidu oleks Priit mu kaasa tirinud ja see poleks looga kokku läinud. Aga ma kadestan teid ja homme viin ise Annelisi trippima!
... rääkimata kassikakust ja nahkhiirtest :)
See on see, mis suvest teeb aja parima
Post a Comment