Berliin-Ateena

Kõigepealt oligi pidu. Kohe esimesel päeval. Või noh, tegelikult teisel päeval, sest esimese öö veetsin ma "mugavalt" Berliinis. Aga see ei loe. Berliinis kõndisid mulle vastu ainult hallipäised vanemad meesterahvad, kes naeratasid ja läksid portfell käes edasi. Kell oli hommikul 8 umbes. Berliinis ei kanna keegi enam ugg-bootse. Välja arvatud üks neiu, kes peale mind kohvikus ice tea'd ostis ja ta ei olnud ka sakslane, vaid inglane. Mina ostsin keskmise latte ja mul olid rohelised DKNY tennised ja roosad sukad. Igal juhul olid kõik ülejäänud inimesed üleni pruunid ja hallid ja need saksa mehed kõik musta pika mantli ja disaineriprillidega. Ma tundsin ennast nagu roosa-helesinine-roheline pulgakomm kõikide nende keskel seal. Ma ei rääkinud 24h jooksul peaaegu mitte kellegagi, kui välja arvata üks vene proua, kes lennukis mu kõrval istus, lennujaama info-naine, igasugused teenindusinimesed ja siis üks tüdruk, kes küsis mu käest, kus asub Berliinis H&M pood. Ma ütlesin, et Friedrich's SraSSel ja ta oli selle teadmise üle väga õnnelik siis. Aga see ei ole üldse põhiline. Reedel oli Ateena Fashion Week'i avamispidu. Keegi mainis juba neljapäeval, et just siis see toimub, aga ma poleks osanud arvata, et ma actually sinna võiks sattuda. But childhood dreams sometimes come true:). Me jalutasime väga stiilselt üle punase vaiba ja sammaste alt läbi ja igal pool ümberringi sebisid peamiselt musta riietunud mustade päikeseprillidega tähtsad manager'id, korraldajad, stilistid, disainerid, modellid jne. Me siis vaatasime press-room'i ja dressing-room'i ja mingisse performance'i roomi ja jalutasime selle hoone sisehoovis ja tsekkisime kleite ja kostüüme, mis sinna välja olid pandud. Kõik oli nii snoob ja nii uhke ja ilus ja stiilne, et ma oleks ennast sinna hea meelega sammaste vahele peitnud ja jäänd avamispidustusi ootama. Aga päev oli alles ja nad sebisid seal ja no teised ilmselt tahtsid edasi liikuda ja neile oli lihtsalt naljakas olla kohas, kus tegelikult üldse olema ei peaks ja kuhu meid kutsutud pole. But for me it was paradise! No seal olid siuksed suured kapid-turvamehed ka, aga ju me siis olime ka piisavalt ägedad, et näida nagu me PEAKS seal olema ja asjatama.

Ja laupäeval oli Ateena Univerity of Art arhitektide pidu. Mis oli väga bohemian. Väga palju stiilseid sneakers'i inimesi. Ma tundsin ennast seal ka nagu kodus, nagu vanasti Kopli koolis. Mõnus. Sest tänaval nad millegipärast tennistega ei käi. Ja tüdrukud eriti mitte. Endal on nii soe kliima ja nad käivad tumeroheliste jopede ja pruunide saabastega. Aga jaa jaa, ma saan aru, soojade maade inimesed tahavad ka moekad olla ja teevad +25¤juures näo, et on talv ja kannavad sügis/talv 2005/2006 kollektsioone. Ja lisaks sellele arhitektide peole oli seal kõrval kohe anarhistide pidu, kus olid ainult siuksed tumemustade juuste, küünte, huulte, pükste, seelikute jne asjadega inimesed. See polnud isegi techno pidu vaid totaalne train-music rrrrrrrronnnnnnnnnnggggg sõidabbbbb...väga hull. Aga kõik kokku igatahes oli jube lahe. Underground Athens.