NV

Asjad kaotavad oma võlu, kui neid liiga palju saab. Ja liiga tihti muutuvad asjad tüütuks. Aga aja möödudes võivad need erilised asjad ununeda, kui õigel ajal õigeid asju ei tee, et millestki võiks saada midagi enamat. Et miski väike ja eriline mõjutaks midagi järgmist, suuremat ja erilisemat. Enne kui minu väiksed erilised asjad oma võlu kaotavad, ma tahaks neid jagada. Et tähistada nädala möödumist, tegin ma endale suure magusa sooja frappe palju piima, Vana Tallinna ja suhkruga oma kõige ilusamasse ja suuremasse veinipokaali. Viimane õhtu Ateenas oli superluks. We went out to this snobish area of Athen. Kolonaki it's called and where money talks and walks... Nägime eemalt ühe võimast punase-rohelise tuledesäras maja, millele oli kirjutatud ENVY. NV. Riin kommenteeris: "Gucci Envy?". Ja usu mind, see on väärt ütlemaks "envy me". Seal oli selline kõrgem punase vaibaga kaetud ala ja ümbritsetud kuldsete köitega. Seda valvasid men in black. Ja siis oli mänedŽer või keegi, kes meid märkas. Me lihtsalt tsekkisime, et misasi seal toimub. Ilmselt oli see klubi, kuhu valitakse külalisi ükshaaval või guestlisti alusel. Ainult. Ta küsis midagi kreeka keeles, aga me kumbki ei saanud aru ja siis seda hetke ma korraks ei mäleta rohkem. Aga juba järgmisel avanesid kõik kuldsed nöörid ja köied ja need mehed naeratasid meile ja palusid meid sisse minna. Üle punase vaiba. Ma tundsin ennast ikka õnnelikumana kui Londoni China White'i ees, kus ei piisanud sellest, et olla blond ja from up north. Seal oli piletikassa, millest me rõõmsalt mööda jalutasime. Sest no kamoon, kui nad meid sinna valisid, siis meil jätkub ka enesekindlust mitte maksta 30-40Euri ühe peoõhtu eest. Kõik oli väga snoob ja stiilne ja inimesed olid hästi kenad ja kõik oli nii-nii pidu ja ilus ja sära ja glämm. A nice one. Me teadsime, et ML oleks meie üle väga uhke olnud. See oli nii tema teema ka tegelikult. Ja siis järsku oli kell 5 ja siis 6 ja me ei saanud üldse aru, kuhu see öö kadus. Sellel varahommikul sõitsime metrooga koju, naersime ja hängisime veel mööda Ateena tänavaid, laulisme mingeid väga naljakaid eesti laule ja tahtsime jätta armastuskirja ühe bike'i külge, mille peal me istusime ja mu roosadest stilettodest jalgu puhkasime. Siis oli kell küll juba enne 7t.