Kolonaki

Kui igal linnal on oma Notting Hill, siis Ateena Notting Hill on Kolonaki. Only the beautiful ones walk around here.

Alljärgnev on segu märkmetest mu reisipäevikus ja praeguse hetke mõtetest.

Massimo Dutti. Longchamp. Pepe Jeans. Rollini. Chanel. Prada. Louis Vuitton.

Mul oli Ateenas veel üks päev. Viimane ja üksinda. See oli full day of shopping. Ma olin maganud laeva põrandal ja see ei olnud mu best hair day ausalt öeldes. Ma olin once again nagu pulgakomm sügishooajases Ateenas. Ja sellel hetkel kui mul oli kõht kõige tühjem, ostsin ma endale uued saapad. It feed me more. Et minna Kolonakisse, pidin ma välja nägema rohkem nagu insider ja ma panin jalga oma uued saapad, uue Stella McCartney selle hooaja (koleda!) mustriga salli, ette mustad Moschino päikeseprillid. Külastasin Grand Hotel Bretagne'i bathroom'i, kus ukesmees mulle naeratas ja tervitas mind kui sealset elanikku. Paari minuti ja make-up'iga oli tuhkatriinust saanud peaaegu printsess. Sest teisiti ma poleks saanud. Sellel hetkel. Ma teadsin, mis ma tahan ja ma pidin ennast muutma.

*MACi poes käisin ka. Lahe! Ja ma lihtsalt pidin ühe kuldse silmapliiatsi sealt ostma. MAC oli nii metropol-girl-shop.

Ma istusin Kolonaki peatänaval ühte välikohvikusse ja tellisin frappe. Mul oli väga lõbus, sest ma kirjutasin kõik üles. People watching. Mulle tundus, et just nii mulle meeldibki kõige rohkem. Ja maailmas on 2 inimest, vb 3, kes just sellel hetkel oleks seal koos minuga viitsinud särada. LOVed it! Ma olin kõige keskel, aga samas nii väljas... ja mind ümbritses stiilse elu stereotüüpne melu.

Inimesed, kes mööduvad: Armani teksad, Zara seelik, kõrvallauas suure D-ga prillid (Dior), jälle Armani teksad, Giomo Kazakou (ma mõtlesin, et need nimed, mida ma ei tea, ma pean ka üles kirjutama ja järgi uurima!), Replay, Dolce&Gabbana, Diesel, Miss Sixty. Ma ei kavatse veel kuhugi minna. Mulle meeldib siin. Mõned boheemlased. Kallid mootorratturitagid. Main street'il ei ole selliseid inimesi, seal on rohkem Bershka's shoppamisest hullunud tiinekad. Ja nende kaubamärgid võivad pärineda põhja-Aafrikast sisserännanud mustade meeste pagasnikutest, kes kahtlaste nurkade peal üritavad sulle Pradat või Police'i 20Euriga müüa. Aga Kolonakis on 80% "päris".

Oxford Company. Fashion is my passion. Vardas. Nendel hetkedel, kui ma sellest hullumeelsest Ateena-kambodŽast ära väsisin põgenesin ma rohkem euroopalikesse poodidesse nagu FCUK ja Esprit (neljal korrusel). Ja Marks&Spencer'isse (miks see äge on mai saa aru, ja miks on äge, et see Eestisse tuleb, see on ju vanainimeste pood). Seal oli kõik täpselt nii korras ja vaikne nagu lääne-Euroopas peab olema.

Mexx. Naf naf. Intersport. Issand, Eestis on peaaegu kõik olemas juba. Intersport oleks nii Stockholm kui ma selle leiaks. Mitte et ma minna tahaks... lihtsalt, inimesed käivad nende kottidega. Burberry London. Üks vanem härra Burberry triiksärgiga ja daamid Burberry ruuduliste käekottidega. Puma sneakers'id kõrvallauas. Esimest korda tunnen ma, et ma tahaks ka jopet ja sukkpükse. Mis sest, et mul on saapad ja sall ja päike tuli just välja.

Nende inimeste krediitkaardid on põhjatud. Päriselt põhjatud. Minu oma isegi ei töötanud viimases poes, kus ma maksta tahtsin. Ma loodan, et see oli mingi ajutine probleem. Aga ma olen siin. Väga võidurõõmsalt kusjuures!

Kingapoode on siin SADU, aga need ei meeldi mulle eriti. Sa pead vaateaknalt välja valima, mida sa proovida tahad ja siis nad toovad sulle. Ja siis sada inimest vaatab neid vaateaknaid. Väljapanekud ei ole just väga fantaasiarikkad. Aga ometi jäin ma nuuksuma juba siis kui ma Chanias olles nägin vitriinis värvilisi Agatha Ruiz de la Prada saapaid. Ma lausa niutsusin ja Riin pidi mind sealt eemale tõmbama. See pood oli kinni noh. Neil oli National Holiday. Aga need, mis ma Ateenast ostsin, will do as well:) Kreetast ja Chaniast ma siia ei kirjuta - this was HEAVEN. Ja hoopis teine teema. Seega olen ma selles suhtes vaid ühe kõne, meili, jalutuskäigu, bussisõidu või lennu kaugusel.

I will take all these moments and put them into the glass-box. Then I'll have my own museum one day. And that's for sure.