Moodsa aja mured

Mulle meeldib kirjutada. Ja mulle meeldib lugeda. Mulle meeldib see, kui keegi loeb minu kirjutatut ja see meeldib talle. Mulle meeldib siis ka, kui see, mis ma kirjutan, kellelegi ei meeldi. Puhas inimlik edevus. See on lihtsalt minu ekspressiivsus. Mõned siia ajaveebi jõudnud inimesed tulevad siia vanast harjumusest – et vaadata, millest ma kirjutan ja võibolla natuke aimata, mida ma teen. Igapäevaselt me ei suhtle ja üksteise eludest tegelikult palju ei tea. Need inimesed tulevad siia näiteks Orkutist, sest siis nad ei pea minu ajaveebi aadressi meelde jätma – see on ju tänapäeval nii komplitseeritud – pea ei ole prügikast. Isegi mõned minu parimad sõbrad jõuavad siia Orkutist ja selle üle olen ma küll kurb. Neil on meeles nende pangakonto number, isikukood ja kodune aadress. Aga nad ei tea peast ühegi oma sõbra telefoninumbrit, veel vähem siis blogiaadressi. Mul on kahju. Mind pole enam Orkutis. Ma ei tea, kas seetõttu jääb siin külastatavus nüüd väiksemaks või mitte, aga ma loodan siiralt, et lõppude lõpuks saavad ka parimad sõbrad aru, et virtuaalsus ei ole kunagi päris. Internetil ei ole füüsilist kehastust. Samuti ei kandu virtuaalsed suhted enamasti üle füüsilisse reaalsusse. Eile me vaidlesime, et kas Orkut on hea või halb. Et kas see on ideaalne CIA andmebaas või “rikka mehe Rate” või virtuaalne kalender-märkmik, mis ühendab sinu sünnipäeval sind ja sinu tähtsuselt teisejärgulisi tuttavaid, kes sulle õnnitlusi skräpivad. Õnne soovivad inimesed, keda ma “näen” võibolla kord aastas. Ja sedagi internetis. Või inimesed, kes on jäänud minevikku. Kellega meil pole eriti midagi ühist või isegi millestki rääkida. Jah, ma tunnen ennast meelitatuna, kui keegi, kellelt seda oodanud poleks, soovib õnne. Sest ta on pööranud mulle tähelepanu. Inimesed armastavad tähelepanu. Isegi kui see ei ole “päris” tähelepanu, vaid lihtsalt notice, mis avaneb, kui sa iseenda kontole sisse logid ja nartsissismist pimestatuna hakkad iseend teiste kaudu defineerima. Ma ei usu virtuaalsesse õnne. Jajah, see on nagu small talk; elementaarne moodsa aja viisakus. See on lihtne ja inimlik edevus, mis kannustab meid Orkutis õnne soovima ning seda ise võimalikult paljudelt “sõpradelt” tagasi saama. See on üksteise peegeldamine, mis tegelikult suurt midagi ei tähenda. Tõelised sõbrad helistavad või tulevad külla nii või teisiti. Ja see on oluline. Ajaveeb on tegelikult natuke nagu Orkut või Rate, minu puhul teatud piirini on ka edev. Aga viimaste kuude jooksul olen ma jälginud seda Orkuti edevust ja poosiga sisu, ja ma mõistsin, et see pole minu jaoks. See ammendas ennast täielikult. Ja juhul kui Orkut on nagu iga teine asi elus – laine või puhanguna mööduv nähtus – siis minu jaoks on tuul vaibunud. On aeg purjetada mujale. Ja lõppude lõpuks – millest me üldse räägime? Orkut tingib selle või tolle... naeruväärne. Ma loodan, et te tulete siia tagasi. Ja et minu sõbrad helistavad mulle, kui mul on sünnipäev. Ja kui nad tahavad, siis jätavad minu blogi aadressi meelde, sest Orkut enam ei aita.