Riidekapi saladused

*Poistele igav lugeda Tüdrukud käivad tihti Uute, Moodsate ja Eriti Lahedate Asjade jahil – shoppamas, window-shoppamas ning sõbrannadega Uute, Moodsate ja Eriti Lahedate asjade üle kohvikus lobisemas. Nii see lihtsalt on. Mehed ei saa kunagi aru sellest, et kapp on riideid täis, aga mitte midagi selga panna pole nagunii. Peaaegu mitte kunagi. Välja arvatud muidugi siis, kui äsja oled saabunud koju mõne uue ja eriti nunnu garderoobitäitega. Jah, noil hetkil on iga tüdruk peaaegu õnne tipul. Aga see õnn möödub sama kiiresti nagu Vahtramäe Emil uusi koerusi välja mõtleb. Koristasin täna põhjalikult oma riidekappi. Tulemus – üks suur kilekotitäis prügikasti juurde, teine suur kilekotitäis sinna, kus neid terveid ja puhtaid, aga minu jaoks ebavajalikke hilpe rohkem vajatakse. Pluss tulemus kingakapist – kaks paari punaseid surnud jalatseid, üks paar surnud sporditosse. Järeldus 1. Positiivne(ja ema ütles ka): “Vahel ongi vaja inventuuri teha.” Jaa, riideid ei tohiks linnapreilid liiga vanaks ja koledaks kanda ja mis neid ikka kappi kuhjata eks. Järeldus 2. Negatiivne: shopingurõõm on jäänud täpselt ühepäevaseks(heal juhul) naudinguks. Järeldus 3. Kõige hullem: Mõnikord on isegi nii, et see kõige-kõige-hetk on proovikabiinis juba ära, kujutledes, et see uus ese tõesti peaks kuuluma mulle. Tipp on see, kui otsustad, et see sobib, see on perfi ja sa saad seda endale lubada. Ja müüja naeratab nii kenasti. Ja siis järgneb juba langus... ütled rõõmsale müüjale: “see sobis nii hästi, ma vist ostan selle ära...”, kassa juurde minemine, maksmine ja siis – surm. Peale pangakaardi tühjendamist naeratab müüja sulle rahulolevalt ja ütleb “nägemist”, samal ajal kui sina mõtled, et “oli seda nüüd vaja, dziisas kuhu ma sellega tegelt lähen ja raha on ka nüüd nii vähe, et...”. Ohh.