Magic of the moment

Seisin oma modernistlikul rõdul ja meenutasin – sooja Eestimaa kevadõhtu taustal, taamal uduvines päikeseloojang, õhku tõusvad lennukid ja mingi vanalinna kirikutorn – seda tunduvalt soojemat Hispaania kevadõhtut, kui mina, Anari ja Anna from Switzerland istusime oma Valencia ajutise kodu uhkel art nouveau rõdul, rääkisime maailma asjadest, jõime õlut, suitsetasime mingeid kohalikke sigarillosid ja olime veendunud, et maailm on meie päralt. Magic it was.
Tihti ma igatsen neid säravaid reisitundeid, milles on kirjeldamatu võlu ja mida kunagi ei saa sõnades edasi anda. Ja see mälupilt pani mind täna endalt küsima – Mis asja ma siin veel teen?

3 comments:

Anonymous said...

olen väga palju reisinud. Eestist ära olnud. mujal elanud.

vist ongi nii, et kui ei ole armunud, tundub elu rutiinipäraselt tasane. eks reisimisega samamoodi.

igal pool on hea.

Helena Kaisma said...

Ma ütlen lihtsalt, et "me veel räägime sellest". Ja paljudest muudest asjadest. Ja üldse palju. Ja väga varsti!

Anari said...

Ma olen mitmetel rõdudel mitmeid erinevaid sigarillosid suitsetades sama mõelnud...aga vastus on ju ülimalt lihtne. Niikaua kuni me ei lase teistel otsustada kes me oleme ja mida me tahame....niikaua oleme tõeliselt vabad.
Või nagu Shakespeare olevat öelnud -inimesed teavad , kes nad on, aga neil pole vähimatki aimu KELLEKS nad võivad saada.
Cheers!Ilusate riskide terviseks!