Lisaks sellele, et kõik tuttavad saavad MSNi kaudu teada inimese meeleseisundist, elus toimuvast katastroofist või uuest bemmist, pakuvad nad pealiskaudse nutu ja hala peale hea õnne korral ka tööd, naist, katusepanijat, talvekumme või pehmet mööblit. Pealiskaudne selles mõttes, et isegi kui kõikide listis olevate inimestega juttu ei juhtu rääkima, võib aimata, mida nad teevad ja tunnevad. Vähe sellest, et “type a personal message” väljendab tihti nii maailma viha kui uut armastust, on seal kerge liialdada ka smailifeissidega ning leiutada endale täisesti uus hüüdnimi. Mis mõnikord jääbki külge. Mõned on võibolla isegi humoorikad – a la naised on nagu pilved – kui päike tuleb välja, lähevad nad minema – aga enamasti on nad totrad. Ei - ma ei mõista hukka - ma lihtsalt ütlen. Meil on anonüümne delfi-sajand. Sry, infoühiskond, ma tahtsin öelda. Peab olema ettevaatlik jne. Näe tonti, muidu tulevad idast kurjad kräkkerid ja teevad sind ühtedeks ja nullideks. Katsu siis seletada, et su nimi on tegelikult Juuli Juurikas. Ma ei tea, miks MSNi nime kaudu on lihtne liialdada. Klatsimooridest sõbrannadele on need lühiteated perfid taimelavad tuttavate kohta käivateks uudisteks. Stiilis “Tal oli MSNis, et tal on uus töökoht.” – “Ah jaa, oli jah. Nagunii on tal jälle uus mees ka.” Ja lumepall veereb. Mäletan ühte juhust, kui üks koolikaaslane alustas minuga vestlust sõnadega “Sul on nii äge nimi. Kuidas sul läheb?” Muidu inimesega ei suhtle, aga teed endale slõugani, ja kõik on nagu kärbsed kleeplindil ja tahavad sinuga su elu jagada. Samas panen tähele, et teatud sõbrad jäävad peaaegu alati oma nime juurde. Või siis teevad oma nime kaudu teatud erialast tegevust. Kavalus, mis muud. Pealegi ei saa teatud sõbrad endale mõne labase nime taha varjumist lubada. Maine värk. Tegelikult ma ei ole vist kellegi poolt. Olen ka mina nimetanud ennast selleks või tolleks või iseendaks jäänud.
Kuulutus-kuulutus
Tänased MSNi uudised inimeste nimede juurest:
- otsin puitpõrandapanijat
- otsin öömaja Viljandisse folgi ajaks
- otsin remondimehi. septembriks
- otsin abieluvoodit
Inimesed
Aeg-ajalt saadan ma kõiki täiskasvanuid seenele, metafoorselt, aga siiski. Sel nädalavahetusel sõitsin ise seenele (leidsin kukeseeni, mõtelge!) ja nautisin väga lahedat täiskasvanute seltskonda oma isa peol. Teise päeva õhtuks olin jõudnud järeldusele, et oma sõpradega pole juba ammu selliseid pidusid olnud. Selliseid, et... ma ei oskagi seletada, parimaid asju elus ei pidavat saamagi sõnadesse panna.
Meil, noortel, on oma vanematelt palju õppida.
Aga 20ndate alguses, keskel ja lõpus, kus suurem osa minu tuttavatest asub, võiks veidi enam (elu)rõõmu üles näidata, teha samuti unustamatuid pidusid ja mitte põdeda töö, haige kassi, äsja võetud pangalaenu, tuleviku või muu väga jabura pärast, mis esmaspäeviti noori üle-urbaniseeritud (just, urbaniseeritud) yuppie'sid kummitab. Eestis on selliseid valesid noori nii palju - sellest hoolimata - yuppie värk on niii üheksakümnendadad. Yuppie peod on peetud, täna, XXI sajandil on need über igavad ja ma lasen sealt ruttu jalga. Noored on mõnikord täiskasvanumad kui täiskasvanud ise, sellepärast võtan oma sõnad tagasi, et täiskasvanud on nõmedad - tõelised täiskasvanud ei ole. Aga noored, kes täiskasvanuid mängivad, on ikka küll.
Subscribe to:
Posts (Atom)