STOCKHOLM IS FABULOUS...

... vasardas mul peas kui kõndisin täna pärastlõunal üle Västerbroni hiigelsuure silla ja nägin enda ümber suurt sinirohelist suure linnaga vürtsitatud idülli. Vasakule poole jäi suur roheline oaas keset vett, vasakule kaugusesse jäi umbes sama suur ja väga kõrgele vee kohale ehitatud sild, millel vurasid autod ja rongid.

Västerbron ühendab põhja- ja lõuna-Stockholmi ning läheb üle Långholmeni saare. Sillast ette- ja tahapoole ning taha vasakule suure rohelise ette ning minust vasakule ette jäi loomulikult meri (või kuidas peaks ütlema siin Stockholmis, kus terve linn on vee ja saarte peale ehitatud. On see meri või fjordid nagu Norras, või on need alati skäärid. Rootsi keele õpetaja Gunilla ütleks selle peale "Du ska reda på." "Javisst."

Mul oli planeeritud minna Långholmenile päevitama, mis on selleks absoluutselt ideaalne koht, aga linn ja jalad kandsid mind täna mujale. Võibolla siis homme. No ma ei läinud, sest mul oli uus kollane kleit seljas ja mustad leggingsid ja nahkvöö, seega ei olnud outfit randa minemiseks kõlbulik, kuna peale kooli-hommikupoolikut oli mul tuju pigem riided täitsa ära vahetada kui riided bikiinide vastu vahetada. Ah, vahet pole.

Ma tundsin ennast selles ilusas linnas täitsa ilusana. Koolis, ma olen tähele pannud, nad sättimisest suurt ei pea. Välja arvatud see itaalia poiss muidugi.

Paremal üle silla ääre ja alla vaadates võis näha mitut paadikest kihutamas. Eemal oli näha kajakisõitjaid (mis siin väga populaarne on - igas lahesopis on vähemalt üks sadam ja üks Stockholms kajak-klubben) ning isegi suurt valget kruiisilaeva. Loomulikult ka linna, vee ääres asuvat stads-husi ja mitmeid teisi vaatamisväärsusi. Rohelus, vesi ja saarekesed on igal pool, need võib heaga iga jutukese juurde mõelda, ilma et ma eraldi neid mainima peaks. ;)

Koolis on väga intensiivne. Aga lahe on see, et kuna ma olen intermediate-grupis, siis seal on mina ja 20 sakslast ja õpetajal on kogu aeg nalja kui palju. Mind kutsutakse tahvli ette ja mina pean alati midagi ütlema ja mina saan alati värvilise koopia ja õpetaja keelab saksa keeles rääkimise, sest "nu måste vi ta hänsyn till Annelis och bara tala svenska". Haha, egotripp eks, aga mina pole süüdi, et sinna peale minu ainult sakslased sattusid ja ma nii eksootiliseks äkki sain.

Ma võiks veel igasuguseid asju ja emotsioone kirjeldada, mis siit saab, aga nagu ikka, sõnad on liiga väikesed, või siis just liiga suured, et midagi TÄPSELT kirja panna. Aga teile, kellel see tee ees seisab võib öelda, et kogu aeg on väga tore ja hea. Raske on ainult neil, kes koju jäävad, sest neid ei oota iga päev uued ja lahedad päevad, inimesed, kohad...

Teksa-seljakoti-kilekoti Eramust minust siiski kunagi ei saa. Ma pole suurem asi karjaloom. Kuigi oma lemmiklehm on mul juba olemas. See armsa näo ja tukaga. Aga mulle ei meeldi kui kari välistudengeid koos kuskil sihitult uitab või mäppi uurib või midagi muud väga erasmust teeb. Ma olen ikka samasugune. Mulle meeldib valida, kellega, kus ja kuidas ma käin. Ja mulle meeldib ka iseendaga kahekesti, see on täiuslik paar.