HOW ARE YOU?

Täna kasutasin ma esimest korda panni! Kartulipuder "väikeste lihapallikestega" nagu ütles Maja Sokk - rootslaste klassika. Ja täna võib kuu aja möödumist tähistada - mida me muidugi Ingaga juba tegime. Afternoon coctails never hurt. Mõnikord ma jalutan mööda seda linnakut, mida kutsutakse Lappis'eks ringi ja vaatan akendest sisse, et kuidas inimesed elavad ja mis nad teevad. Mõnikord on kõik aknad avatud, ja võid näha teda või teda või teda ja "Hi/Hej!" öelda. See on nagu küla ja nagu linn. Alati on kusagil keegi, keda sa juba tunned ja keegi, kellega sul on võimalik tuttavaks saada. Ülikooli peahoone on 500 m kaugusel, tunnelbana samuti. Mets on maja taga ja meri on 200 m kaugusel. Supermarketisse on 1 minut ja pesupesemiskohta samuti. Spordihalli on 250 m ja jooksurajad algavad igaühe maja eest, nagu ma ütlesin, mustikad ja oravad ja mäed, kus matkata on maja taga. Kas ma juba mainisin, et Stocholmi Ülikool koos linnakuga asub rahvuspargis?

Noh, minu osakond muidugi ei asu, see on moodsalt kesklinnas tele-, raadio- ja filmimaja vahetus läheduses modernses betoon-klaashoones, aga seal on ka nunnu. Ja kohv+muffin on seal odavamad. Ja KÕIK tähtsad professorid naeratavad alati ja ütlevad tere. Kui ma mõtlen tagasi kõikidele inimestele oma tutvusringkonnast, kes nö "karjääri teevad", siis nad tunduvad mulle nii naljakad. Näiteks Saksamaal ei saa sa enne 5 aastat kõrgharidust mitte mingil juhul jutulegi, et tahad päriselt tööle või palka. Lääne-Euroopas on natuke teisiti. Nii palju on veel õppida ja avastada. PhD maybe?

Ahjaa. Reedel rääkisin esimest korda üle kuu aja (kui skaip ja nädalavahetus Karepal välja arvata) eesti keeles. Mis oli naljakas, sest Kristel pole kunagi Eestis elanud ja mina olen lihtsalt harjunud rootsi-inglise-eesti keeles lauseid moodustama, mis iga päevaga lähevad aina imelikumaks. Aga ma olen avastanud, et nii lihtne on inglise keeles lugeda kui keskkond seda soodustab.

Reedel käisin ka esimeses fashion science'i loengus ja see oli maailma äge! Lisaks veel esimesel Stcokholmi moeshowl White Roomis. Mis oli suht jama, sest no kui palju baby-doll kleite sa jõuad tolereerida?! Pluss Kristeliga eriti fäänsis second handis, kust on võimalik endale soetada originaal(!) Greta Garbo või Marylin Monroe kleite. Poepidaja on Vivienne Westwoodi meenutav sätitud punapäine proua, kellel on absoluutselt iga väikse asja kohta oma poes jutuke juurde rääkida. Ma ei tea, kas see kõik on sulatõsi, aga moeajaloo tähtsaid ja revolutsioonilisi moode, lõikeid, kleite ja aksessuaare on seal kümnete kaupa. Mis kõik on mahutatud ilmselt maailma kitsaimale territooriumile. Aga see pood on KULD!

Ja siis me käisime veel poes, kus müüakse ainult musta värvi hirmkalleid rõivaid. Mitte ühelgi asjal ei ole mingit teise värvitooni varjugi. Must on ju moe klassika. Näiteks Escada alates 4000 SEKist. Minu meelest oli seal natuke depressiivne.

Stockholmi NK kaubamaja on sama, mis Londonis Harrods, Pariisis LaFayette või glamuursem versioon Tallinna Stockmannist. Teate küll, eks.

Ma küll armastan üle kõige siin ringi käimist ja oma lemmikasjade tähelepanemist, aga lõpuks meeldib mulle ikkagi loodus ja sotsiaalteadused rohkem. :)