Tere, minu nimi on väike a. Tänase õhtu jooksul olen ma kuulanud Hansonit ("Weird"), Ronan Keatingut ("Father&Son"), Scooterit ("Break it up"), Janet Jacksonit ("Together Again"), Puff Daddy't ("I'll Be Missing You") ja kõiki ülejäänud artiste, kes mulle meeldisid umbes siis, kui ma olin kümnene. Ma pean olema imelik.
Puudub veel see, et ma tahaks tõmmata jalga lontis punased retuusid, triibulise meremehepolo ja katkised lipsud-kukkusid-pealt-ära kingad, mida ma kandsin viiendas klassis ja arvasin, et näen jube äge välja.
Aga noh, sellel ajal kui teie seal tähtsat nägu teete, kulub mõnel ära, et korraks jälle 10 olla.
Growing old is inevitable, growing up is optional. You should try.
Mood on naeruväärne, aga see meeldib mulle nii väga. Trendid on selleks, et meile meelde tuletada, kui naeruväärne nende järgimine on, aga millegipärast kõik ikkagi teevad seda. See on sama naeruväärne nagu muusika või tippsport või televiisor, selle vastu ei võidelda. Sellega minnakse kaasa ja seda uuritakse. See on sotsiaalne nähtus nagu iga teinegi. Ainult et selles on mingi utoopia, fantaasia ja unelma element, mille rütmis paljud enivei elavad. Päikese all ei ole mitte midagi uut. Tuletage seda meelde, kui endale järjekordse paari leggingseid või platvormkingi ostate.
No comments:
Post a Comment