POINT TAKEN ehk moe mõttekusest

Täna oli loeng moeajakirjandusest. Mood on nii imelik nähtus. See on eksisteerinud aegade algusest peale, teadlikult on selle arendamise (ja analüüsiga) tegeletud alates XVI sajandist, aga isegi täna ei ole paljud inimesed nõus tunnistama, et mood neid mõjutab. Selles ei ole küsimustki – isegi see, kes mitte kunagi ühtegi rõivaeset ei osta, kes kunagi ühtegi uut suunda ei tea, kes iial ühtegi (moe)ajakirja ei loe – ta on moest mõjutatud. Ta võib sellele teadlikult vastu töötada, kuid ta ei muuda seda olematuks. Sa ei muuda ju olematuks muusikat või sotsiaalprobleeme või mööblitööstust? (okei, eriti loll näide, aga saate aru küll) Ja me ei pea vaidlema, kas mood on halb või hea, muidugi on ta halb, kui mõelda looduse, eliit versus madalamad klassid, loomade, rahakulutamise peale. See on nartsissistlik ja enesekeskne, aga ta on olemas, ta ei kao enne kui maamunal pole ühtegi inimest järgi!

Ma ei mäleta, kas see oli selles napakas filmis „Saatan kannab Pradat“, kus öeldi, et „sina, loll, see sinine suvaline sviiter, mis sul seljas on – mis sest, et see on täna moest väljas, mõned ajad tagasi on keegi kusagil leiutanud just selle värvi, lõike ja materjali, et sinusugustele see sinine sviiter teha, mis sest, et sa seda alles viis hooaega hiljem endale lubada saad“.

De Certeau räägib lugemisest kui valesti mõistetud tegevusest. Minu meelest on rõivastumine ja mood samamoodi valesti mõistetud tegevused. Me suhtume lugemisse, nii nagu rõivastumissegi pealiskaudselt. Aga löö lahti ükskõik missugune Eco või Barthes ja sa saad aru, et ka see suvaline sinine sviiter kubiseb sümbolitest.

Tagasi loengu juurde. Moeajakirjanduse analüüsis kasutas proua õppejõud peamiselt pildianalüüsi ja ajaloolisi fakte – minu meelest tegi ta seda veidi igavalt, sest ma ei kuulnud praktiliselt midagi, mida ma varem poleks kuulnud. Moeajalugu on otsustatud kirjutada nii ja nii ja sa ei kuule igas loengus midagi uut. Mina seevastu mõtlesin, et ta oleks võinud olla veidi tekstipõhisem ja moe kui sotsiaalse nähtuse analüüsivam. Mida näiteks tegi suurepäraselt Elizabeth Wilson eelmises moefotograafia loengus.

Aga mis kõige hämmastavam, kui Vogue aastal 1909 (ma loodan, et ei eksi) ilmuma hakkas, oli tegemist nädalakirjaga, mis kandis alapealkirja „Vogue – a weekly magazine of fashion and society“. Ning kui kõrvutada see tänase Vogue’iga siis on ‚society‘ osa sealt küll kadunud, kuid alles on siiski Conde Nast‘ kolm kuldreeglit: high quality of photogpraphs, high quality of paper, high society lifestyle.

Vogue on enamasti glamuuriajakiri, ometi on see jätkuvalt kogu maailma igakuine uus väljalase moepiiblist. Kas on olemas lihtsamat religiooni kui mood – mõtelge, iga kuu uued reeglid, suunad, põhimõtted, filosoofia? Pealiskaudne – jaa, glamuurne – jaa. Miljonid lugejad – jaa! Kuus miljardit elanikku, keda otseselt või kaudselt mõjutab sotsiaalne nähtus ‚fashion‘. Ja ma ei mõtle ainult riideid – ma mõtlen ideid, valikuid elus, poliitilisi eelistusi, eeskujusid, ideaale… Kes tuleb veel ütlema, et mood on mõttetu? Toimetatud versiooni sellest jutukesest võib lugeda ka siit.