Ma ei tea siin kuupäevi. Aga ma tean umbes, mis millalgi toimub. Seda, et kolmapäevad on minu õnnepäevad, olen ma teadnud juba alates seitsmendast klassist, kui oli käsitöötund. Millegipärast panin ma alati kolmapäeviti hästi riidesse. Sättisin. Võibolla see oli sellepärast, et poistel oli samal ajal tööõpetus ja alati ennne tööõpetust/käsitööd pidime koos koridoris ootama. Ma ei tea. Võibolla see oli sellepärast, et kolmapäevaks sain ma üle esmaspäeva nõmedusest ja teisipäeva raskusest. Esmaspäeviti ja teisipäeviti olid kõige raskemad trennid ja pikemad päevad. Kolmapäev oli/on alati lõõgastav.

Kolmapäevad olid minu lemmiknädalapäevad ka Tartus terve baka-aja. Esimesel kursusel oli see klubipäev, teisel kursusel oli see lihtsalt nädala-parima-peo-päev ja kolmandal oli see päev kui sai kõige tõenäolisemalt enda juures pidusid pidada, sest kolmapäeviti olid kõik Tartus ja võis rahumeeli 40 inimest sünnipäevale kutsuda. Eelmise aasta kolmapäevi ma eriti ei mäleta.

Kolmapäevad on parimad. Kui välja arvata mõned reeded, laupäevad ja pühapäevad. Ja mõned nädalad, mis tervenisti on nii head.

Avasin just akna, et olla kindel, et värskendav sügisõhtu meeltesse jõuaks. Joon siin kohvi ja vaatan oma akna taga üha rohkem värskust kaotavat pihlakat. Üks linnuke, sinise ja kollasega, käib mu aknalaual tihti istumas. Meil siin paistab päike ja valmivad… sügismõtted. Teil seal sajab, õhtud on külmad?