Fashion in 1882

Seoses selle blogiga ja muidu on tulekul mõned muudatused. Ja kuna ma pean praegu kirjutama Rootsi professoritele neile meelepäraseid "jutukesi" globaliseeruvast meediast ja kommunikatsioonist ning muudest toredatest asjadest kostitan ma teid pikkade sissekannete asemel pildikestega. Seega võib vabalt vaadata allolevat pilti ja mõtiskleda, kuidas juba 19.sajandil naised oma keha kasutasid, et ilusamad välja näha, milliseid ebanormaalseid ohvreid inimesed tõid/ja toovad kindla peale ka edaspidi, et MOES olla.

A PLUUSI TAHAD?

SURPLUS trailer: vaata eelmist/üle-eelmist postitust

LADIES DAY, part II

Tallinnas või Tartus elades ei juhtunud kunagi seda, et järgmisel päeval peale pea pesemist olid juuksed jälle mustad. Soojadel maadel reisides, Londonis, või siin, Stockholmis, juhtub seda iga päev. Shampooni, dushigeeli, näo-, keha-, käte- ja muid kreeme kulub vähemalt kaks korda tihedamini ja rohkem. Iga kord kesklinnast koju jõudes on selline räpane sahmija tunne. Kooli minnes, linnas käies, kesklinnas hängides - "tänava tempo" on alati nii kiire, et keha reageerib sellele nõudes rohkem süüa, juua ja kulutusi. Nõudes rohkem pesu ja triitmenti ja paid.

Women are The Consumers. Peaaegu kogu tarbimisühiskond on üles ehitatud sellele, et naine ostab ja otsustab, mida osta. Muidugi tänapäeval otsustavad ka mehed näo-, keha ja muude kreemide ja iluprotseduuride kasuks. See pole mitte trend, vaid "vajadus". Kuigi sõna 'vajadus' võib peaaegu alati panna jutumärkidesse, sest mida meil tegelikult eluks VAJA on. Õhku, vett, natuke riideid, ulualust. Aga mis siis, kui see õhk on saastatud, vesi kare, riided on ebakvaliteetsed, ulualune vajab pidevalt uuendamist... kui meie elud on täidetud vajadustega, mille rahuldamine seisneb erinevate kaupade OSTMISES.

Ma pole mingi öko-kunn, kui ma alustasin sellega, et käisin tsikkidega SPAs ja tarbin enivei erinevaid keha-goodie'sid. See ei takista mul massilisse tarbimisse kriitiliselt suhtumast - mulle käib närviele, et juuksed ühe päevaga mustaks lähevad ja ma neid iga päev pesema pean, seega rohkem shampooni tarbin ja kaks korda päevas kehakreemi kasutan, sest muidu ma kuivan krokodilliks tänu sellele, et Stockholmi vesi on nii kare ja puhas, et kuivatab su lihtsalt ära, kui kreemi peale ei määri.

Siin oldud paari kuu jooksul olen ma mitu korda tabanud ennast mõttelt, et ma olen kahe ja poole kuuga saanud vanemaks kui viimase, ütleme, kolme-nelja aastaga kokku. Ma ei räägi ainult sellest, et ostsin isegi silmaümbruskreemi ja öökreemi, vaid ka riietumisstiilist ja mõtetest.

Ei tea, kas see tuleb sellest, et peaaegu kõik sõbrad, kes mul siin on, on minust mitu aastat vanemad, või tõesti suurlinna õhust, rütmist ja elustiilist. Tarbimisest. Sest - keda enne tarbimine õnnelikuks on teinud? Ma lisasin sinna üles selle filmi treileri, millest eelmises jutukeses kirjutasin.

Või mulle lihtsalt tundub. Võibolla mul ei ole silmade ümber kortse, võibolla mu näonahk ei ole siin vanem, võibolla mu riietumisstiil on sama, võibolla mu mõtted on sama naivistlikud ja teooriad roosa-nätsu-maitselised. Võibolla ma olen mõjutatud sellest heaolu-tarbimis-postmodernsest-skandinaavaia-ilu-ideaal-ühiskonnast? Mul on tunne, et ma olen siin vabam, jaa. Aga mul on ka tunne, et ma olen siin rohkem tarbimisohver. Hoolimata neist kaheksast prügikastist seal köögis.

Aga ma ei tea, kas Eestit (või üldse kohti, asju, inimesi) on võimalik ette ära päästa. Mingeid inimkonna rumalaid perioode vahele jätta, hüpata üle üle-tarbimisest. Ma arvan, et mitte. Kõik see värviline ja glamuurne tundub nii ahvatlev. Asjad, millest meie vanavanemad undki ei näinud. Venemaa, Hiina, India... nad kõik jõuavad ükskord Ameerikale järele. Kes teab, mis selleks ajast Ameerikast ja muust Läänemaailmast muidugi saanud on. Ressursid ON piiratud.

LADIES DAY, part I

Eile vaatasime Rootsi rahvuslikus filmiarhiivis 2003. aastal dokfilmide kõrgeima autasu The Silver Wolf''iga pärjatud Johan Söderbergi "Surplus'i". Toppen!

"Surplus - Terrorized into being consumers" meenutab kõige lihtsamalt väljendudes Merit Karise loenguid, Naomi Kleini globaalse korporatiivvõimu uurimusi ja Kalle Lasni adbusterseid. See on samal ajal propaganda, anti-propaganda, muusikavideo, dokk, fiktsioon, poeesia. Mulle meeldis, aga ma juba kujutan ette kuidas homses seminaris tuliseks vaidluseks läheb.

Film kubiseb metafooridest, peidetud sõnumitest, kombineeritud tehnikatest ja konsumerismivastasest diskursusest. Kõige lihtsam eesmärk on seletada inimestele paradigma muutuse vajalikkust - loobuda lollakast mõistusevastsest edevast tarbimisest. Hm, te peaks seda nägema, see on huvitav. Kuigi, ma olen täitsa kindel, et nii nagu see Eesti "Osta elevant ära" - nii ei saa inimesed ka "Surplus'ist" ühtemoodi aru.

Teine film, mis mind eelmisel nädalal viimases fashion science'i loengus väga köitis, on prantslase Philippe Lanfranchi "Christian Dior - The Man Behind The Myth" (2005), mis nagu iga titt ilmselt juba aru sai, räägib moelooja Christian Diorist. Eiei, see pole mingi imal ostupropaganda vaid kunstniku portree- ja ajaloofilm. Ma lugesin kuskilt, et seda näidatakse millalgi esimest korda telekas, nii et letsgo:) Ma ei ütleks, et see kurb film oli, aga rootsi tüdrukud viimases reas viskasid paar pisarat veidi enne lõppu. Haha. Beat that.

Ladies day osa juurde:

Drottninggatanil asuv Centralbad on 103 aastat tagasi asutatud linna üks vanimaid ja väärikamaid SPA'sid. Isegi ilma eriliste triitmentideta, leppides meeldivalt gustaviaanliku õhkkonna ja lihtsamate mõnude, nagu mullivann, saunad, soolabassein ja ujumis-lounge ning hulgaliselt tsillimiskohtade ja hea seltskonnaga ning minna sinna tööpäeval enne lõunat, võib päris odavalt saada nädala lõõgastavaima elamuse osaliseks (mis lause!). Peale keha-pai võib ka kõhutäiteks võtta kokteile, salatit või päris toitu ja siis peaaegu basseini ääres jalgu kõlgutada. Pärast õue astudes võtab vastu jahe sügispäikene ja salaaed, millest tuleb läbi minna, et Centralbad'ist tänavale jõuda. Kohalike naiste jaoks on see after-work umbes nagu meeste jaoks on Cafe Operas longdringitamine. (kus me eile käisime ja mulle ei meeldinud)

Pärast veemõnusid on hea omada sõpru, kes teavad linna parimaid insaiderite kohvikuid - näiteks Surbrunnsgatanil asuvat gallery-cafe'd, kus kõik joogid ja suupisted valmistatakse spetsiaalselt sinu maitse järgi, interjöör on rohkem kui ilus ja armas ja kõrvaltoas on maalid.

Aga noh, kõige rohkem tuleb muidugi tänada ilusat ilma, sest päikesepaiste teeb kõik päevad nii heaks, et ise ka ei usu. Ja külalised!

I TOLD YOU IT'S FABULOUS

Reedel mööda Östermalmi, mis on kallite butiikide ja kõps-kõps peene seltskonna lemmik-kvartal, jalutades ja pärastlõunast päikest nautides, nägin ma ühte poesilti, mis ütles

"Life is too short not to wear beautiful clothes" (Gusto Store)

Kolm korda võib arvata, kas ma astusin sisse või jaa. See oli sama peen poeke nagu ülejäänud designer-concept-stores, kus rõivaste hinnad algasid 3600 SEKist (ca 7000 EEK). Ühesõnaga ma jätsin kõik hilbud seekord ostmata. Teisel korrusel asus aga ülimeeldiva aura ja muusikaga lounge-kodusisustusosakond.

Peenete kohtade eelis tavaliste poodide ees on enamasti unustamatu teenindus ja ülimalt tõhusad ostmameelitamismeetodid a la ilus kutt leti taga, kes naeratab ja on nõus sulle terve poe CD kollektsiooni ette mängima või piitspeenike salesclerk, kes veenab, et kuigi sa seda kleiti endale lubada ei saa, on see lihtsalt võr-ra-tu. Ma pole eriline muusika asjatundja, aga pool tundi seal poes oli väga hubane ja mõnus. Muidugi oli neil perfi saund ja ei-taha-ära-minna atmosfäär, nii et ma ju pidin selle plaadi ostma. To listen: French Electro Connection

Esmaspäeval Södermalmi võrratut Pariisi Montmartre'i miljööd meenutavail tänavail sügiselõhna nuusutades ja art-gallery-cafe'sid uudistades jäi teele Emmanus. See on kolmest poest koosnev second hand, millest kõige lahedam on keskmine, sest sealt leiab täielikke aardeid. Ja kuigi mitte sugugi võileivahinna eest, siis võib meeles pidada, et aardeid pole võileivahinna eest kunagi jagatud. Mina leidsin sealt ühe eriti luksi kehakatte, mille kohta paar päeva hiljem küsiti, et kas see on dolce&gabbana. Mkm, hoopis tehtud Austrias ja ammu, aga näeb vähemalt sama hea välja. Ja Stockholmi konteksti avastades - täielikult unikaalne. Pmst võiks selle ühe rõivaesemega panna aluse enda täiesti uuele stiilile, aga pärast eilset photoshootingut Annikaga, avastasin, et ma olen konservatiivse ja klassikalise stiili jaoks liiga rebel. Või noor.

To shop: Emmanus second hand

Pühapäeval peale photoshooti ja "star"-"photographer"-we-just-not-do-it-for-fun seikluseid Gamla Stanis aega parajaks tehes mõtlesime natuke kohvi ja süüa võtta. Taco Bar osutus olema eriti hea leid, sest vanalinna kohta on seal odav, värviline, soe, mugav ja hea. Meenutab natuke, aga ainult väga natuke, Londonit. Sest selle vastas on kohe mingi hoopis teises stiilis kebab ja sähvivad tuled ja sagimine. Ja Londoni järele on mul siin küll aeg-ajalt igatsus, sest ma olen mõnikord Stockholmi jaoks natuke liiga rebel. Või eestlane. Kuigi oo, ma olen muutunud palju konservatiivsemaks ikka ka. Or not. To eat: Taco Bar

Ja lõpetuseks kaks soovitust Rootsi valitsuselt - vähendada spontaanseid oste ja eelistada kalleid kaupu odavatele. Riik teeb nüüdsest ka ametlikke ettekirjutusi odavate kaupade kvaliteedi tõstmiseks.

Iseenda oksa saagimisest - AGAIN

Kliima rubriik - kes oleks arvanud, et seda siin igas lehes ei ole? Fkoors on. Lisaks sellele kõigile avatud kliima-loengud, miljöö-autod, miljöö-elektripirnid, ökoloogiline toit, kaheksa prügikasti, millest ma juba rääkisin jne. Heaoluühiskond missugune. Kõik on nii võrdne, tasakaalus, hälbeliselt normaalne, et mõnikord mul on tunne, et neile meeldib olla ekstreemselt igav. Rootslased meeldivad kõigile, sest nad on nii ilusad ja head. Khm.

Nordiska muuseumis on näiteks kinga- ja rõivakollektsiooni juures pimedatekirjas tahvlid - a la see on viktoriaanlik king ja see on Yves Saint Laurent jne. Enne eksamit kuulutatakse kõva häälega välja "düslektikute eritingimused", titevankriga mammad on tänaval kõige bossid: "Sina ära kõlguta siin pingil oma Marc Jacobseid, ma tahan istuda eks!", blond, peenike, ilus, päevitunud. Noo, pmst iluideaal.

Do I make sense? Lääne iluideaal elab tõenäoliselt Rootsis, käib puhkamas Tais või Brasiilias ja on pooleldi ökoist, feminist ja sotsialist. Elu on siin "lill". Sellepärast ei tohikski imestada, kui saad teada, et mõni kursakaaslane on kolmkümmendkuus või kolmkümmend või kakskendkaheksa - ja pole kunagi tööl käinud, vanematest eraldi elanud või mõelnud, miks nii raske on tööd leida.

Ma parem ei üritagi loogilist juttu kirjutada, sest ma olen hämmingus, et meie koridoris on ühe rootsi tüdruku ema 63 ja teise 70. Nad ütlevad, et siin pole see ebatavaline. Kogu austuse juures kõigi vastu, kellel on ligikaudu sama vanad vanemad - on mul siiski heam meel omada terve põlvkond nooremaid vanemaid. Ja arvestades kui hilja siin inimesed suureks kasvavad, võib peaaegu kindel olla, et nende lastel ei saa olema kunagi vanavanemaid. Millest on päris kahju. Ju.

Go UNDRESS, if you know what I mean;)

Muidu jäävad tänavad tühjaks.

CITYLIFE - a day in Stockhome

Kesklinnad üle kogu maailma on sarnased. Tihti kontorite, kõrghoonete, äri, modernse maailma ja kiiruse kandjad. Stockholm pole mingi erand.

Kella 8 ja 9 vahel hommikul tööle sõitvad inimesed loevad t-banas ajalehti - tasuta või tellituid, vahet pole. Peaaegu mitte keegi ei seisa ega istu niisama, kõik loevad. Eestis sellist vaatepilti ei kohta. Tasuta ajalehti jagavad metroo sissekäikude juures selleks spetsiaalselt palgatud ajalehe-mehed.

Üks rootslane ostab aastas keskmiselt 10 raamatut. See teeb pere peale 30-40 raamatut aastast. Eestis kuidas on lood?

Kella 9.30-12ni on linnatänavad vaiksed ja poed tühjad. Koduperenaiste, lapsevanemate, tänavail uitavate noorte ja turistide jaoks parim aeg näha linna mitte-ülerahvastatult, jalutada omas tempos ja peatuda, et vaadata ja mõelda. Muul ajal on suurlinna kiirus kõigi turjal.

Kella 12 ja 13 vahel on kogu linna bistrood, kohvikud, restoranid ja sööklad looklevate järjekordade taga kiires tööhoos. Maitsekalt riietatud härra Svenssonid ja proua Larssonid võtavad võileiva, salati või pasta, rüüpavad peale kanget kohvi, et täpselt kaks minutit enne ühte kontorisse tagasi jõuda. Tallinna kesklinnas on vist üsna sarnane vaatepilt, kuigi lõuna kellaajad on paindlikumad. Siin on see punkt 12:00-13:00. Kõigil.

Kella 3-4 paiku tulevad teismelised koolist ja sõidavad t-banaga koju, trenni või sõprade juurde hängima. Nad on valjuhäälsed, nügivad üksteist ja poisiklutid eputavad plikade ees. Tüdrukud jäljendavad viimast moodi ja nillivad klassivendi. Kindel see. Mõnikord võib juhtuda, et 12-13 aastased kõnnivad käest kinni ja musitavad t-banas. See teeb mulle suured silmad, kas tõesti juba... okei, mis see minu asi on, aga... huuh, tegelt ka või? Mida nad siis reede õhtuti peale diskot teevad? Eestis on ju ka ilusad noored plikad, aga tavaliselt näeb neid (õnneks) pipardamas. Lilja 4-ever this is. Noorus suures linnas on rohkem hukas (?) kui Tallinnas. Vist.

Kella 17-19 on kesklinna kaubamajad, butiigid ja poed preilisid ja prouasid täis - vaja ju viimase moe järgi igal nädalal tööl käia. Rootslased on väga vastuvõtlikud trendidele! On, mis teha. Samal ajal kui nad oma öko-poliitika on suhteliselt äärmuslikuks ajanud, töötavad nad sellele samavõrd ka vastu, ostes nii palju kui vähegi võimalik uut ja moekat kraami. Ma olen seda juba maininud. Eestis levivad mõned moehullused visamalt.

Samal ajal kui preilid ja prouad after-work-shoppavad, rüüpavad noormehed ja härrad bubides ja baarides õlut või võtavad kangema dringi. Rootsi naised on pehmelt öeldes tugevate feministlike kalduvustega. Ei ole lihtne metroos naisele istet pakkuda - ta lihtsalt ei võta seda vastu. Kell kaheksa on tänavad jälle suhteliselt tühjad ja üksikutel uitajatel ruumi palju; aeg-ruum-linn kuulub muule seltskonnale, kui kesklinnas töötavale/hängivale/shoppavale stockholmarile.

Hilisematel tundidel jäävad sõelale tänavamuusikud, kodutud, üksikud turistid, ületunde tegevad ärihaid, trennist tulevad kodanikud ja poode/restorane sulgevad sisserändajad.

Üks linn, tuhat nägu - nädalalõpud on sootuks teistsugused. Peale selle on tuhandeid silmapaare, kes hoopis teistsuguseid asju tähele panevad - linn läbi autojuhi, pensionäri, lihttöölise, lapse või kunstniku silmade.

Ja siiski - mõned asjad on erinevad, hoolimata sellest, et suured linnad tunduvad mõnikord väga sarnased. Nad on siiski omanäolised. Stockholm, London, Tallinn, Pariis... võrreldamatud ja võrreldavad samal ajal.

Luksuskaup ja kommunism

Kui põhja võib kommunistliku rezhiimi lagunemine minna? (küsib DN) - Louis Vuittoni, maailma ühe kallima ja luksuslikuma kotibrändi, reklaamtulbale, ilmselgelt. See pilt on analüüsimist väärt!

Seal ta istub - limusiini tagapingil Berliini müüri ees ja LV märsi kõrval. Mees, kes lasi müüril langeda. Milline oleks moemaailm kommunistliku rezhiimi tingimustes?

Jap, Mihhail Gorbatjov on prantsuse moemaja sügis/talv 2007-2008 kampaania kõneisik. Endine Vene president, kes 1990 aastal sai Nobeli Rahupreemia.

Nobelist rääkides, me käisime eile City Hall'is speech-drinks-dinner üritusel. See toimus samas saalis, kus igal aastal 10. detsembril jagataksegi noobeleid. Fäänsi, naiss, delicious. Ühel tüdrukul oli LV kott ka.