Tallinnas või Tartus elades ei juhtunud kunagi seda, et järgmisel päeval peale pea pesemist olid juuksed jälle mustad. Soojadel maadel reisides, Londonis, või siin, Stockholmis, juhtub seda iga päev. Shampooni, dushigeeli, näo-, keha-, käte- ja muid kreeme kulub vähemalt kaks korda tihedamini ja rohkem. Iga kord kesklinnast koju jõudes on selline räpane sahmija tunne. Kooli minnes, linnas käies, kesklinnas hängides - "tänava tempo" on alati nii kiire, et keha reageerib sellele nõudes rohkem süüa, juua ja kulutusi. Nõudes rohkem pesu ja triitmenti ja paid.
Women are The Consumers. Peaaegu kogu tarbimisühiskond on üles ehitatud sellele, et naine ostab ja otsustab, mida osta. Muidugi tänapäeval otsustavad ka mehed näo-, keha ja muude kreemide ja iluprotseduuride kasuks. See pole mitte trend, vaid "vajadus". Kuigi sõna 'vajadus' võib peaaegu alati panna jutumärkidesse, sest mida meil tegelikult eluks VAJA on. Õhku, vett, natuke riideid, ulualust. Aga mis siis, kui see õhk on saastatud, vesi kare, riided on ebakvaliteetsed, ulualune vajab pidevalt uuendamist... kui meie elud on täidetud vajadustega, mille rahuldamine seisneb erinevate kaupade OSTMISES.
Ma pole mingi öko-kunn, kui ma alustasin sellega, et käisin tsikkidega SPAs ja tarbin enivei erinevaid keha-goodie'sid. See ei takista mul massilisse tarbimisse kriitiliselt suhtumast - mulle käib närviele, et juuksed ühe päevaga mustaks lähevad ja ma neid iga päev pesema pean, seega rohkem shampooni tarbin ja kaks korda päevas kehakreemi kasutan, sest muidu ma kuivan krokodilliks tänu sellele, et Stockholmi vesi on nii kare ja puhas, et kuivatab su lihtsalt ära, kui kreemi peale ei määri.
Siin oldud paari kuu jooksul olen ma mitu korda tabanud ennast mõttelt, et ma olen kahe ja poole kuuga saanud vanemaks kui viimase, ütleme, kolme-nelja aastaga kokku. Ma ei räägi ainult sellest, et ostsin isegi silmaümbruskreemi ja öökreemi, vaid ka riietumisstiilist ja mõtetest.
Ei tea, kas see tuleb sellest, et peaaegu kõik sõbrad, kes mul siin on, on minust mitu aastat vanemad, või tõesti suurlinna õhust, rütmist ja elustiilist. Tarbimisest. Sest - keda enne tarbimine õnnelikuks on teinud? Ma lisasin sinna üles selle filmi treileri, millest eelmises jutukeses kirjutasin.
Või mulle lihtsalt tundub. Võibolla mul ei ole silmade ümber kortse, võibolla mu näonahk ei ole siin vanem, võibolla mu riietumisstiil on sama, võibolla mu mõtted on sama naivistlikud ja teooriad roosa-nätsu-maitselised. Võibolla ma olen mõjutatud sellest heaolu-tarbimis-postmodernsest-skandinaavaia-ilu-ideaal-ühiskonnast? Mul on tunne, et ma olen siin vabam, jaa. Aga mul on ka tunne, et ma olen siin rohkem tarbimisohver. Hoolimata neist kaheksast prügikastist seal köögis.
Aga ma ei tea, kas Eestit (või üldse kohti, asju, inimesi) on võimalik ette ära päästa. Mingeid inimkonna rumalaid perioode vahele jätta, hüpata üle üle-tarbimisest. Ma arvan, et mitte. Kõik see värviline ja glamuurne tundub nii ahvatlev. Asjad, millest meie vanavanemad undki ei näinud. Venemaa, Hiina, India... nad kõik jõuavad ükskord Ameerikale järele. Kes teab, mis selleks ajast Ameerikast ja muust Läänemaailmast muidugi saanud on. Ressursid ON piiratud.
1 comment:
jaa, ma olen ka mõelnud sellele, kui hea ikka veel eestis on. veel.
et poest saab plastmassi pakendatud singi asemel osta lahtist ja lasta see paberisse keerata, et jogurtit saab osta liitristes pakkides ja kassas saab kilekotist keelduda.
praegu ma siin pariisis vaatan (ja kevadel hispaanias käies samuti), milline arutu ja põhjendamatu pakendamine käib päevast päeva: puuviljad, salatilehed jms pannakse paberisse ja see veel omakorda kilekotti. paar päeva tagasi ostsin poest juuksemummud ja isegi need pandi kilekotti! (minu viga, ma ei osanud prantsuse keeles sellest keelduda). jogurtid on ainult nendes väikstes plastmasstopsides, mis on omakorda six-packina papist ümbrise sees. piim on müügil plastmasspudelites. ja nõnda edasi.
ja näha on, et eesti liigub samas suunas. mäletan, et mingil hetkel keeldusid poed inimeste kaasavõetud karpidesse salatit panemast ja sellest ilmus paar kriitilist artiklit, aga see oli ka kõik. nüüd, kui osta plastmassis salatit, tahavad nad kassas sellele veel kilekoti ümber panna. tule taevas appi! samamoodi olen pidanud peavõru ostes kilekotist keelduma, kassas paluma banaane mitte kilekotti panna ja mulle käivad närvidele need väiksed danone jogurtid, mida gerly padar praegu rõõmsalt reklaamib.
kui maailmalinnade poodides toimuvat vaadata, siis tundub vahel, et mis mõtet on üritada ise midagi päästa, kui linn, milles elab koos mitu eesti rahvastikku, töötab sulle vastu. iga päev. aga siis ma mõtlen jälle, et globaalses mõttes ei ole tõesti mõtet vaeva näha, aga vähemalt oma nurgakese, väikse eesti jaoks, suudad midagi päästa. loodetavasti. kui vähemalt mitte vähem tarbida, siis vähem pakendada.
Post a Comment