Oled sa nüüd õnnelik, kui toas kuuse all on sinu nimelipikuga neljakordselt poes valmis pakendatud hiinas lapstööjõu valmistatud plastmasskingitus inimeselt, kes selle viimasel minutil kaubanduskeskuses trügides närviliselt ringi tormates korvi haaras?
Eesti, Rootsi, Norra, Soome, Taani, Islandi ja tõenäoliselt veel mõnedes keeltes ei tähistata detsembris/jaanuaris aset leidvat (kaasajal tarbimis)ühiskondlikku püha sõnakombinatsiooniga, millel oleks otsene seos kristluse ehk Christmas'iga. Sõna 'jul' (jöl, jõul jne) pärineb Skandinaaviamaade kesktalvisest pühast/pühadest, mis olid seotud erinevate hingede ja haldjate ja talvel läbiviidavate rituaalidega. (Jõulu)kingitused ei olnud enne kristluse tulekut siiakanti sellel ajal kombeks.
Ometi on nii Eestis kui Rootsis Christmas'i tähistamine täies hoos - üks tarbimisühiskond kõik eks. Ostmine, kinkimine, kaunistamine, pühade pidamine - kõik on seotud ostupraktikatega, millel pole mingit seost nii Eestis kui Rootsis levinuima kristluse vormi luterlusega. Luteri usk on üks liberaalsemaid kristluse vorme. Samas 'uskuma' või 'usklik' olema ei ole mingi moenähtus, kõik on oo-nii-ateistid ja usuvad "iseendasse". Teadmata, kes nad ise õieti on. Selle eest teavad poodide turundusosakonnad ja brändistrateegid väga hästi, kes nende tarbijad on. Või õigemini, nemad ka ei tea - aga nad teavad seda, et tarbijad on kergesti manipuleeritavad, lähevad logo/reklaami/slogani/soodustuse õnge.
See iseendasse uskumine on minu arvates seotud hoopis usuga tarbimisse. Mida rohkem tööd, seda rohkem raha ja seda rohkem ilusaid asju, shoppamist, reisimist jne. Teen, mis tahan, mõtlen, mis tahan jne. Inimesed on väga uhked, et neile meeldib shopata. Mõni nimetab seda lausa hobiks. Mis seal imestada - tarbimisajakirjad, nii kollased kui tavalised näitavad ju ette, kuidas peab. Lugejad kiruvad ja tõttavad poodi järgi tegema.
Jõulud/Christmas on tänapäeval väga materialistlikud. Muidugi on need ka emotsionaalsed. Keegi, eriti mina, ei tule ütlema, et jõulud pole toredad või jube nunnud, aga inimesed jõulude utoopia sees võiksid mõelda(!!!"mõtlemine pole keelatud" ütleb mu ema) jõulude sotsiaalsele tähendusele ja sellele, keda nad jõulude ajal toetavad - oma lähedasi või kontvõõraid kaupmehi, keda ei huvita, millised on nende alluvate töötingimused, palk, tervis... Suurem osa tavalisi inimesi (aga tundub, et ka ärimehi) ei mõtle, et peale nende 'mina' on olemas ka 'ühiskond', mille osa nad on, mida nad kujundavad olles ise täielikud egoistid, individualistid ja enesekesksed eneseimetlejad.
Rootsis on viimased kuu aega käinud suur debatt selle üle, kas jõulude ajal ostmise soodustamine on hea või halb. Enamik artikleid analüüsib põhjalikult jõulu-tarbimise mõttetust ja inimeste rumalust selle karnevaliga kaasa minna. Samas ilmuvad iga päev Svenska Dagbladetis Rootsi Kaubanduskoja reklaamid sellest, kuidas vähene ostmine tegi jõulumemme kurvaks ja tema piparkoogimaja unelm kukkus kokku ja kõik olid õnnetud.
Juliette Schori (1998) uuring näitab, et ei odavate säästukaupade ega kallite lukskaupade omamine ega nende kinkimine ei tee inimest üldiselt õnnelikumaks.
JOURNALISM GOING FASHION
Enne kui hakata mõtlema uue meediaväljaande loomise peale, võiks mõelda ka selle peale, et kas sa oled kindel, sul on maailmale veeeel midagi öelda. Ja et kas keegi teine seda kusagil juba ehk ei ütle.
Ja enne kui tahta saada moedisaineriks, tuleks vaadata paar päeva Fashion TV-d, lugeda läbi kõik moeajakirjad ja mõelda, et kas sa ikka veeeel arvad, et sul on maailmale midagi enamat pakkuda.
MINA OLEN ÖKU
Ma ei ole ekstreemselt roheline, aga mulle meeldib, kui inimesed oma pöörase ostmismaania juures ei käitu ostujärgselt nagu idioodid. Mulle on alati õpetatud, et tuled tuleb enda järelt ära kustutada ja et telekas ei pea kunagi 'taustaks' mängima ning et poe tomatid on kümme korda halvema maitsega kui oma kasvatatud. Ma olen alati arvanud, et aerosool-deodorandid/juukselakid/survepakendis spreid (lisaks sellele, et nad on nii üheksakümnendad) on eriti kilekott ning lugenud, et nad on kohutavalt keskkonnavaenulikud. Ja loomulikult on kilekott eriti kilekott ja need võiks üldse kuhugi universumi teise otsa humanitaarabiks ära saata.
Rootsis elamine on nagu test, kui keskkonnasõbralik inimene keegi on. Rootslased ise on eeskujulikud, keskkonna küsimused tulevad alati teisena (esimesena on naiste-meeste võrdsus). Isegi selles hardcore Business Schoolis, kuhu mul viimasel ajal tihedalt asja on, on tulevased Volvo, Ericssoni ja Saabi turundusjuhid kliimasõbralikud ja keskkonnateadlikud.
Tänu Rootsi keskkonnainstituudi ja Dagens Nyheteri kliima-lehekülgedele sain täna teada, et minu tõttu paiskub aastas õhku 5.6 tonni kasvuhoonegaase. Rootsi keskmine on 6.0, maailma keskmine 4.0 ning ÜRO pakutud kestvusnivoo aastaks 2050 on 2.0. Viimase saavutamiseks tuleb paljudel maailma kodanikel oma energiatarbimist järgmise 42 aasta jooksul 3x vähendada.
Hapu on see, et iga eestlane peab oma energiatarbimist mitte 3, vaid 6 KORDA VÄHENDAMA, kuna EESTI keskmine kasvuhoonegaaside paiskumine õhku inimese kohta aastas on 11 (ÜKSTEIST) TONNI. See on peaaegu 2x rohkem kui Rootsi keskmine, mis lennutab Eesti maailma 15 kõige enam saastavama riigi hulka. Eestis on süüdi energeetikasektor, peamiselt põlevkivienergia tootmine. Nii et kui teil avaneb mõni suurepärane võimalus põlevkivi kaevandamise vastu protesteerida, siis kasutage seda. Kes tahaks elada ühes maailma kõige saastavamas ja keskkonnna-lollimal maal? Ja mõtelge, keskmisel eestlasel pole isegi maja, paati ega miljöö-autot, nagu keskmisel rootslasel ja ikkagi on Eestis keskkonna küsimused nii tabud.
Ma kirjutasin üles mõned Eriti Raiskavad Regevused, kus saastenivoo hüppeliselt tõusis:
- mõistlikum on veeta päevas dushi all 5 min (mitte 15)
- laevasõit on kahjulik kõikidele veekogudele
- lennureisid on kulukad, energiamahukad ja kahjulikud (laevadest mitu korda kahjulikumad)
- köögivilju tuleks tarbida vastavalt aastaaegade vaheldumisele, mitte oma soovidele (a la osta tomateid ja kurke ka talvel - kasvuhoonetes kasvatamine ja transtportimine on loodusele kahjulikud)
- sõida vähem autoga; vähenda fossiilsete kütuste kasutamist
- vähenda elektritarbimist
- loodussõbraliku auto kasutamine peab olema kooskõlas muu loodussõbraliku tegevusega sama autoga rohkem km sõites või rohkem raha ostlemisele kulutades, oled ikkagi looduse vaenlane
- kasuta rohelist energiat
- alanda toatemperatuuri
- vali kõige parem energiaklass kui ostad kodumasinaid, loe instruktsioonidest, kuidas olla miljöösõbralikum
- kasuta säästupirne
- kasuta vee keetmiseks veekeetjat mitte pliiti. Täida pesumasin täielikult. Kasuta madalamat temperatuuri ja lühemat programmi (kasulik ka kangastele)
- sulge alati kõik stand-by seadmed, ära kasuta stand-by funktsiooni. Kunagi.
- lase pesul kuivada. ära kasuta kuivatit
- vali lennureisi asemel rongi/laevareis
- sõida auto asemel rongi ja bussiga. Sõida rattaga või käi jala, tervisele ka hea. Kui sa mõtled uut autot osta, osta kütusesäästlik.
- jaga oma autot. Tööle/koju minnes võta peale ka teised inimesed, ära sõida üksinda
- söö värsket, mitte külmutatut
- ole mõned söögikorrad nädalas taimetoitlane
- söö köögivilju vastavalt aastaajale. Kasvuhoonetes toidu kasvatamine on energiakulukas, samuti transport
- kasuta veekeetjat, soojenda vaid see kogus vett, mis sa vajad
STORYBOOK CHILDREN
"You've got your world, & I've got mine, and it's a shame ...
2 grownup worlds that will never be the same ...
Why can't we be like Storybook Children?
Running through the rain, hand in hand, across the meadow ...
Why can't we be like Storybook Children?
In a wonderland, where nothing's planned, for tomorrow.
You've got his ring, you've got his heart, you've got his baby ...
and it's too late for us to turn and start again! ...
Why can't we be ...?
JÕULUDE ROLL TARBIMISKULTUURIS
Kaubamajad Tokyos, Berliinis, New Yorgis, Stockholmis, Pariisis ja igal pool mujal näevad üsna ühesugused välja. Mulle torkas see silma pärast seda kui kadrib kirjutas hiigelsuurest kuusest Lafayette'is ja mul see ka kohe eelmisest aastast meelde tuli.
Meenutades eelmist, seda ja ilmselt kõiki tulevaid aastaid, palun väga - jõulud keset kaubamaju Stockholmis (NK kaubamaja) ja Pariisis (Galeries Lafayette). Ühesugused, loomas "jõulu tunnet" ja manipuleerides ületarbivate kodanikega, et kaubamaja-jõulud on ikka nii ägedad. Paneme
kõik väikestesse karpidesse, kilekottidesse ja kingime üksteisele stuffi, eks. Eks. Pliiis.
Täna algas Stockholm School of Business'is uus kursus, Contextualizing Consumption, mis on loodetavasti sama aine, mida ma peaks trtus sooritama, aga see siin on veits kuulim (alustades õppejõust...). Õhkkond on muidugi natuke teine ja sotsiaalsele survele alludes tuleb mul ennast hommikuti rohkem sättida, et rohkem Äri välja näha, aga see on muidugi okei. Näen hea meelega välja MITTE nagu H&M-i lembud sakslased ja rootslased. Hihi. Juba testisin ka seda, et kui öelda, et õpin meediat ja kommunikatsiooni, siis peetakse kampsuniks või vähemalt veits friigiks, kui öelda, et PRi, on kõik mycket bra. Kui öelda communication management, siis peab seletama, mis asi see on. Turundus- ja muud sorti äri-inimesetele!? Appi.
Ja siis üks saksa pimm, kes ilmselt arvab, et Riia on Tallinna pealinn ja kes Saksamaal International(!!!) Business'i õpib pidas neid tekste, mille põhjal homseks seminariks peab valmistuma, Eriti Rasketeks öeldes, et seal ei ole vastuseid kirjas (no tõesti kahju, et ise mõtlema peab), ning arvas, et tarbimiskäitumine ei ole kohe kuidagi rahvusvahelise äriga seotud ning et üleüldse see marketing on veits nõme... dsiisas. Mida inimestele Äris siis õpetatakse? See on mingi majandusinimeste komme, et ärme räägi tarbimisest ega tarbimisühiskonnast ega tarbimiskultuurist ega isegi mitte natuke tarbimiskriitkast, vaid istume kõik pruuni laua taga jalad laua peal, palume Cindyl järgmine kohtumine edasi lükata ja joome kokakoolat või?FASHIONS CHANGE...
Hoolimata sellest, et moed muutuvad, ma otsustasin siia jääda. Nii Rootsi, et kirjutada fashion communication'ist üks väike master thesis kui ka siia blogisse, sest mulle meeldib nii rohkem. Seega võib mind pidada elavaks näiteks sellest, kuidas glämm/feim/sull ei ostagi kõiki inimesi ära. Ja mõnikord on intelligentsem kirjutada 10-le inimesele kui 1000-ndele. (HAA! kodupärastennekesetlinnakooli)
Ma postitasin Femme blogimaailmas avaldatud jutukesed siia alla. Sest siin on nende koht rohkem, tundub mulle?
Ma postitasin Femme blogimaailmas avaldatud jutukesed siia alla. Sest siin on nende koht rohkem, tundub mulle?
Kõrvalehüpe FEMME BLOGISSE
KAS SUL KODU (VÕTMED) ON? Kirjutatud 6.12.2007
Iseasi, kui romantiliseks suurlinna slummides elavad (mitte)kodanikud oma elu peavad, aga need, kes sinna teinekord “reaalsust” otsima lähevad, võivad ehk kasutada sõnapaari geto-romantika. Või aguli-romantika. Et tuletada endale meelde, et “mõnikord on kodu vaid tunne” (vt ka Louis Vuittoni reklaame oktoobrikuu Financial Times’ides…). Igaljuhul, isegi kui mõnikord tundub, et it’s all about fashion, siis mõtle uuesti. Kaks sarnast ja erinevat t-bana peatust/piirkonda: Kista ja Skärholmen - mõlemas asuvad hiigelsuured ostukeskused, mis kutsuvad kesklinna, äärelinna ja võõra linna inimesi oma läikivatesse plastmass-metall-kiirmood poekestesse.
Kista, konsumerismi kants - hiigelsuure kaubanduskeskusega kortermajade piirkond. Kui juhtuda sõitma sinna pärastlõunal ja nägema, kuidas munakollane päike tornmajade üksildaste siluettide taha loojub, võib tunda magalapiirkonna kaheksast viieni rütmi - kedagi pole veel kodus, kedagi pole enam tööl, it’s the time when people shop. Tavaline, vaikne, rahulik. Hetk, mil inimesed elavad oma päeva välja poe-reaalsuses - seal, kus on alati soe, päike paistab ja õnnest on puudu just see paar teksasid/kampsun/saapad. Skärholmen, kesklinnast ca 30 min kaugusel asuv teistpidi Stockholm. T-banas vahelduvad ühiskonna erinevad klassid (jah, isegi Rootsis) suhestudes vahemaaga kesklinnast - mida lähemale, seda vähem musti sulejopesid, lontmütse ja rohkem kasukaid, Longchamp-kotte ja kitsamaid retuuse. Novembrikülmas palja ülakehaga metroos tantsiv mees kõrvaklappidega tegemas veidraid liigutusi ei ole veider vaatepilt. Üldsegi pole see mingi vaatepilt - suure linna inimesed on rahulikud, nad näevad iga päev enda ümber, mis toimub. Keegi ei ütle, mis on normaalne, sest nad teavad, et kõik on konstruktsioon. Terve linn on konstruktsioon, inimesed elavad süsteemis. Sina ja sina ja sina ja mina. Skärholmeni ja Kista inimeste teadlikkuse astmed on tõenäoliselt erinevad. Skärholmeni räämas karpide (mitte)kodanikud ei arva, et on jõle romantiline linna kõige odavamas toidupoes “Love is all around’i” kuulata, vaadata, kuidas ratastoolis lapsed tänaval mängivad, kuidas teismelised tänavanurgal sülitamisvõistlust peavad, kuidas kassid ja koerad prügikastist toitu otsivad, kuidas kurbade silmadega tädid “Allt för 15.-” (Kõik 15.- eest) poest plastmass-mänguasju ostavad. Kista inimesed ei arva samuti, et see kõik võiks jõle romantiline/kurb/nõme/positiivne olla. Stockholm, London, Berliin, Pariis, Milano, New York… - love them or hate. Everything is dust in the wind.
***KÕIK KÄIVAD PUNASEL VAIBAL Dec 2007 
“Christmas is a camouflage,” kuulsin ma ühel päeval koridorikaaslasi rääkimas. Paar kuud aastast, mis on dekoreeritud erinevate kindlate sümbolite ja kaunistustega. Ühel kindlal õhtul või hommikul eeldatakse terve pere istuvat koos laua taga, jagamas kinke, käimas võibolla kirikus, kuulamas jõululaule. Suurel osal pole sooja ega külma, miks jõule tähistatakse, vaid et “aga see on ju nii nunnu ja armas ja tore ja soe ja südamlik…”. Nagu muud osad aastast seda ei oleks. Põhjamaades on see kõik veel rohkem “päris”, sest siin sajab ju isegi lund. Yeah right. Poed ja moed ja peod - alates oktoobrist kuni jaanuari lõpuni pühendavad ennast jõuludele. Vaateaknad saavad uue moe ja poed saavad uue moe ja inimesed ostavad uut moodi rohkem kui muul ajal aastast. Peale jõule ostavad nad muidugi veel rohkem, sest eranditult kõikides poodides algab peale jõule allahindlus. Oh seda õnne, jah? Omakasupüüdlikult mõeldakse, et miks ei võiks allahindlus enne jõule olla, siis saaks ju kõik jõulukingid poole odavamalt. Oh, inimesed on nii naljakad. Isegi tänavad saavad jõulude eel uue ilme - uue rüü, kui soovite (it’s all about fashion). Ja inimesed vaatavad, et ohoo, ka mina võin iga päev käia punasel vaibal; ning patseerivad siis edasi-tagasi mööda seda glamuurset tänavat, külastavad väikseid jõulu-kuues poekesi ja ostavad jõulukingitusi. Jajah, camouflage it is. Aga inimkonnale on ka seda vaja. Ilmselt.
***
KAUBAMAJADE "RASKED" AJAD 
Nov 2007Stockholmi suuremad, vanemad ja väärikamad kaubamajad elavad üle huvitavaid aegu. NK, Åhlens, P.U.B, Gallerian - kõik neli on viimase kolme kuu jooksul mõelnud välja uusi trikke ja korraldanud suurejoonelisi PR-kampaaniad, et ostujõulisemat klientuuri enda juurde ostlema tõmmata. NK näiteks korraldas kampaania, mille raames maailmakuulsad disainerid ja moefirmad (Viktor&Rolf, Calvin Klein, Ralph Lauren, Gant jt) neile ühe toote disainisid ning need siis limiteeritud koguses müüki paiskasid. A la eelmine postitus, aga glamuursemas keskkonnas ja pakendis. Ja Cavalli for H&M-iga võrreldes siiski originaallooming. Hinnad olid nende brändide originaalhindadest veidi odavamad, kuid tooted rõhutasid konkreetseid brände püüdes tarbijates tekitada huvi ja ostusoovi, kuna: a) tegemist on kuulsa brändiga; b) seda toodet on limiteeritud kogus (nt Calvin Klein tegi järjekordseid “erilisi” meestetrussikuid 200 eksemplari); c) hind oli enam-vähem talutav - logomaanide unelm - soetada endale Hugo Bossi kirjaga sokid või Madonna “loodud” viigipüksid. NK sihtgrupp näib olevat peamiselt rahaline logohimuline ärimeeste koorekiht. P.U.B palkas endise Cardigansi laulja Nina Pärssoni kunstiliseks juhiks; ehitas ümber peaaegu kogu maja ning noorte ja metsikute püüdmiseks kujundas terve ultrainnovatiivse pool-futu, pool-vintage korruse, kust julged ja vihased saavad omale cool’ide Londoni ja Stockholmi disainerite Alati-Limiteeritud-Kollektsioonidest esemeid soetada. Vaateakendel ilutsesid Andy Warholi ja pop-kunsti jäljendavad kunstipalad. Täna olid vitriinis koguni elusad inimesed ise. P.U.B oli varem igav ja konservatiivne, kuid tegi imagoloogilise kannapöörde ning Nina Pärssoni juhendamisel kruvib nüüd metsikuid tuure. Åhlens kahe eelmisega võrreldes millegi väga silmatorkavaga ei hiilga, kuna tema väljund on peamiselt tavalise reklaami näol telekas, tunnelbanas või ajalehes. Siiski on seda nii palju, et märkamatuks ta ei jää. Ning asub nagunii kõige käidavama koha peal üldse, mida Stockholmi kesklinnas võib ette kujutada ning ilmselt ei tunne (veel) erilist vajadust teiste kaubamajade järgi imago muutust läbi viia. Gallerian ei ole küll klassikaline 4-5 korruseline ümmarguse aatriumiga kaubamaja, mis esindab ainult kalleid või väga kalleid kaubamärke; pigem nagu shopingutänav erinevate poodidega, mille klientuur on kindlasti laiem kui ühel või teisel kaubamajal, kuid nagu Tallinnaski erinevad kaubanduskeskused võitlevad nii omavahel omasugustega kui ka teist tüüpi ostlemisasutustega nagu klassikalised kaubamajad, siis korraldab Gallerian igal aastal noorte moekunstnike võistluseid, millest võib lugeda üle-eelmisest postitusest. Sellise turunduslikku tõmblemist nähes on raske uskuda, et mõnel sellisel kaubamajal või -tänaval äris kehvasti läheb. Vaevalt. Mõnikord ma mõtlen, et kui nad kõik nii palju reklaami, PRi ja turundust ei teeks, kas tõesti inimesed loobuksid uute asjade ostmisest? Ilmselt küll. Sest inimestele meeldib, kui nende eest mõeldakse - kui ei pea ise leiutama, mida selga panna, mida osta, kuhu reisida jne. Mugav elu. Need shoppajad-inimesed enamasti mägesid ei liiguta, nad on kaheksast viieni robotid, järgijad, massid, sabassörkijad. Kaheksast viieni toodavad, pärast seda tarbivad. Nõiaring, eks. Võibolla astuks välja sellest ringist? Ah et kuidas - no seda ei pea küll ükski reklaamibüroo mõistlikule inimesele ette ütlema.
***
PETTEKUJUTELM DEFITSIIDIST Nov 2007 80-ndate lõpus kui mind lasteaeda sõidutati möödusime alati kaubamajast. Kell võis olla 7-8 vahel hommikul. Kaubamaja ukse ees seisis iga päev paarkümmend inimest kannatamatult uste avanemist oodates ja poe ahvatluste juurde pääsemist. Kes essana jõudis, sai ikka paremad palad ja respekti sõprade ja suguseltsi seas. Rääkimata saiajärjekorrast, kohvi-järjekorrast ja dollari-poes krepilokitangide järjekorras seismisest, mis ma emaga vapralt kaasa tegin. Peaaegu 20 aastat tagasi - ajad olid teised, Lääne-Euroopaga meid võrrelda ei saanud ja poliitika otsustas kõik. Inimesed ootasid järjekordades, inimesed ootasid kannatamatult vabanemist. Muu maailm tundus nii vaba ja äge. 
8. novembril lansseeriti Stockholmis Roberto Cavalli for H&M (nagu ka mujal metropolides). Eelpromo oli tohutu ja ootused kõrged, nagu ikka kui tippmoe disanerid massimoele ja vaesemale rahvale “teene” teevad ja neid oma loomingujuppidega kostitavad. Rootsis pole riietest vähemalt viimase 100 aasta jooksul puudust olnud - uusimad trendid ja moekaimad näod on siin igapäevased. Ajalehtede pealkirjad stiilis “Rahvas shoppab nagu ei kunagi varem” on nii hoiatavad kui soosivad. 80-ndate lõpus ei olnud siin puudust leivast, lokitangidest ega Ameerika teksadest. Järjekordades nad seisma ei pidanud. See-eest teevad seda logo-ohvrid tänapäeval. Näiteks kui keegi härra Cavalli otsustab, et staaridest klientidest on talle vähe ja tahaks ikka korralikult tunda rokk-staari fiilingut, joonistab ta mõned leopardimustrilised kavandid ja siidist kleidikesed üles ja laseb Hiinas ja Indoneesias neid sada tuhat eksemplari paari dollari eest kokku traageldada ning voila - trendijüngrid on poe ukse taga sabas ja samal päeval peale lettide sättimist leiab sealt juba pärastlõunal tühjuse ja peale tööd “lähen-siis-ka-vaatan-misasja-see-härra-seal-müütab” suhtumisega kodanik eest järgmise vaatepildi:
Sest “tõelised fännid” läksid juba eelmise päeva õhtul poe ukse taha punasele vaibale teki, tooli ja termosega ootama, millal hommikul uksed avanemad ja saab arutult tuulama minna. Koiduvalguse saabudes järjekord pikeneb ja ootusärevus kasvab. Inimesed hulluvad. Neil ju on Just See Kleit või Kardigan puudu. Yeah right. Nõuka-aeg ei ole kunagi kadunud olnud, isegi kui ta Rootsis ekisteerinud pole. Kujutelma riidehunniku-defitsiidist tekitab kaval ja strateegiline marketing, pealesurutud ideaalid, moetööstuse ja moetsükli nõiaring, mis end ajast aega ise taastoodab. Ja lapsed, kes sellel novembrihommikul mööda Hamngatanit emme-issiga lasteaeda sõitsid, ei mõelnud, et “Huvitav, kas need tädid seal ootavad saia või lokitange,” vaid, et “Peale lasteaeda tahan ma minna sinna lobelto savalli lasteosakonda ja neid leggingseid ja samasugust leopaldimustliga toppi nagu suulel õel.” Gospadi.
***
GALLERIAN FASHION AWARD 07 Nov 2007 
Selle nädala moesündmuseks on kesklinnas Gallerian’ shopingutänaval toimunud Beckmans’i disainikolledzi iga-aastane noorte moeloojate võistlus “Gallerian Fashion Award 07″ ja sellega kaasnev näitus, mis on avatud ka järgmisel nädalal. Showd toimuvad selle nädala lõpuni. Tegemist on viiendat aastat Gallerian’i ja Beckmani vahelise koostööga, mille käigus Stockholmi popimatele poodidele - TopShop, Mexx, MQ, Peak Performance, Vila, Cubus, Indiska, H&M, Brothers jne - kujundavad tuleviku-kollektsiooni Beckmani disainikolledzhi õpilased. 
Protsess on “nagu päris” mitmel tasandil - alates ürituse enda organiseerimisest kuni kollektsioonide meeskondadeni. Rohjujuure tasand on muidugi see, et Gallerian tahab end tutvustada kui innovatiivset ja moeteadlikku kaubamaja-shopingutänavat, et konkureerida linna teiste suurte galeriide ja kaubamajadega. Strateegia on igav, väljund samas on põnev. On huvitav jälgida, kuidas tudengid JC või Topmani moe suundumusi näevad. Kõigepealt tutvutakse brändiga, nö elatakse sisse - kuna sisuliselt on igal brändil stoori ju olemas - tudengite ülesanne on oma looming kommertsi sulandada ning samas avangardistlikku lähenemist näidata ja trendi järgida. Projekti on hõlmatud peaaegu terve kool - reklaamitudengid, moe-, foto- ja disainitudengid. Välja tuleb anda ajaleht ja üritus läbi viia. Korraldada mitu korda päevas toimuvad moeshowd (ülesehituselt väga sarnane Tallinnas toimuva fibitiga), organiseerida meik, soengud, kingad jne. Täismäng; ja tudengitele väga reaalne touch moeäris toimuvasse. 
Kahju on ainult sellest, et kogu värk kukub välja (ja nii ongi mõeldud) nagu moeshow kaubanduskeskuses ikka - massidele, kes peale showd poodidesse tõttavad ja oma ostujanu rahuldavad. Lugedes intervjuusid võistlusel osalevate noorte moeloojatega, õhkub neist hinge, ilu, kunsti ja moe tõesti võluvat maailma. Reaalsuses on kõik aga lihtsalt bisness. Ma olen alati rohkem kunstnike kui ärimeeste poolt. Mõnikord leiab kunst äris ka eetilise ja ilusa väljundi, õnneks. Peak’ile kollektsiooni kujundanud Amelie Marciasini ütleb, et tal pole tegelikult kunagi olnud raha, et Peak’i kanda. Nüüd sai ta võimaluse neid riideid ise teha. That’s something. Kui sa ei pea teesklema, et sul on mingi asja jaoks raha, vaid kui sa selle asja ise valmis teed.
***
FASHION IN THEORY&PRACTICEAvaldatud 31.10.2007 Tippdisainerite suured show’d ja kabinetivaikuses sündinud uued trendid näevad päevavalgust kaks korda aastas - sügisel visioon järgmisest kevad/suvest ja kevadel järgmisest sügis/talvest. Kiirmoe tööstus paiskab uued kollektsioonid letti igal nädalal. Karm poliitika. Poliitika all mõtlengi ma poliitikat - mood kui sotsiaalne nähtus, moetööstus ja moe tarbimine ning shoppamine on alati olnud seotud riigikorra, kehtiva poliitilise ideaali ja -süsteemiga. Näiteks, (kiir)moetööstust ei eksisteeri totalitaarsetes ühiskondades - (kiir)moetööstus on omane kaasaegsele demokraatlikule kapitalistlikule süsteemile, kus inimese vabadusi osta, kulutada ja tarbida ei piira mitte miski. Vaba maa, nagu öeldakse. Teenmistahan, nagu ka öeldakse. Shoping kui uuekooli religioon. Näed, isegi mood ja usk on omavahel seotud. Kui muude valdkondadega on veel enam-vähem, siis moetööstuse ja looduse seadused on aga pöördvõrdelises seoses. Kiirmoe ketid nagu H&M, Lindex, Kapp Ahl, Zara, Mango, Vero Moda, InWear, Mexx, French Connection, Monton… müüvad sama lõike ja disainiga rõivaid nagu nägi valitud seltskond viimastel Londoni, New Yorgi, Milano ja Pariisi moenädalatel - vali ainult välja ja näe välja nagu Carmen Kass või Gemma Ward, kui meeldib. Muidugi selle vahega, et võibolla ainult ühe-kahe käe sõrmedel üles loetav protsent tarbijaist saab endale neid hirmkalleid originaale lubada. Ülejäänud ostavad hea meelega Topshopist „Kate Mossi“ skinnyjeansid ja teevad näo, et astusid ka just poodiumilt maha. 
Ma jäin mõtisklema, et miks inimestele nii väga meeldib, et igal hooajal on uutmoodi lõiked ja värvid ja asjad moes? Inimesed ise ei muutu ju iga aastaajaga, ei vaheta mitu korda aastas oma elufilosoofiat, kehakuju, hoiakut või üldist välist imagot. Inimesel on olemas ka identiteet - midagi sisemist, mis toimib edasi ka siis, kui lähevad käiku moe alternatiivid - alasti olek, vormirõivastus, rahvariided - ka siis on tegemist selle ühe ja sama inimesega - kes päevavalguses ihkab endale just neid oh-nii-must-have-kontsaga-saapaid. Miks inimesed on uhked selle üle, et neile meeldib shoppamine ja kallid kaubamärgid? Miks arvatakse, et see on äge, cool ja eriti et välismaal peab shoppamas käima? Et ilus olla? Et end hästi tunda? Moetööstus iseenesest ei taha kedagi ilusamaks teha, see ongi lihtsalt äri, tootmine, kurnav õmblustöö, tehased, raamatupidamine… Igavesti kestev konveier. Paljudele nii armas ja samas nii naeruväärne. Ideoloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne, individuaalne. You name it. Stockholmi tüdrukud võtavad moodi väga tõsiselt – tundub, nagu vannuksid nad käsi H&Mi uue hooaja piiblil(kataloogil), et ostavad igal nädalal vähemalt uue hilbu või aksessuaari ning suunduvad seejärel kõik koos (sest üle kogu maailma on olemas ca 1500, tuhat viissada!!!, Hennes & Mauritzi kauplust, ning nende müüginumbrid muudkui tõusevad) endale pisikest musta nahktagi, halli tuunikat, lillasid retuuse ning punaseid pool-king-saapaid ostma. Siis keeravad nad kuklasse, ei, täpipealt keset pealage, hiigelsuure rootslastele omase blondidest kiharatest koosneva krunni, ning promeneerivad tänaval nagu väikesed moekad preilid kunagi. Teate kui igav see on, olla kogu aeg moes. Näha välja nagu moeajakirja kaanetüdruk. Ilus, aga bo-oo-ooring. Täna Södermalmis jalutades nägin ühte inglise prouat kingapoe vaateaknal õhkamas: „Look, these shoes are gorgeous. They are so unpractical, but just gorgeous.“ Inimeste soovidel ei ole kunagi piire. Neil on kaine mõistus muidu täitsa olemas, aga vaateakendel see mõnikord ununeb. Mõnikord on asju huvitav analüüsida distantsilt.
Kista, konsumerismi kants - hiigelsuure kaubanduskeskusega kortermajade piirkond. Kui juhtuda sõitma sinna pärastlõunal ja nägema, kuidas munakollane päike tornmajade üksildaste siluettide taha loojub, võib tunda magalapiirkonna kaheksast viieni rütmi - kedagi pole veel kodus, kedagi pole enam tööl, it’s the time when people shop. Tavaline, vaikne, rahulik. Hetk, mil inimesed elavad oma päeva välja poe-reaalsuses - seal, kus on alati soe, päike paistab ja õnnest on puudu just see paar teksasid/kampsun/saapad. Skärholmen, kesklinnast ca 30 min kaugusel asuv teistpidi Stockholm. T-banas vahelduvad ühiskonna erinevad klassid (jah, isegi Rootsis) suhestudes vahemaaga kesklinnast - mida lähemale, seda vähem musti sulejopesid, lontmütse ja rohkem kasukaid, Longchamp-kotte ja kitsamaid retuuse. Novembrikülmas palja ülakehaga metroos tantsiv mees kõrvaklappidega tegemas veidraid liigutusi ei ole veider vaatepilt. Üldsegi pole see mingi vaatepilt - suure linna inimesed on rahulikud, nad näevad iga päev enda ümber, mis toimub. Keegi ei ütle, mis on normaalne, sest nad teavad, et kõik on konstruktsioon. Terve linn on konstruktsioon, inimesed elavad süsteemis. Sina ja sina ja sina ja mina. Skärholmeni ja Kista inimeste teadlikkuse astmed on tõenäoliselt erinevad. Skärholmeni räämas karpide (mitte)kodanikud ei arva, et on jõle romantiline linna kõige odavamas toidupoes “Love is all around’i” kuulata, vaadata, kuidas ratastoolis lapsed tänaval mängivad, kuidas teismelised tänavanurgal sülitamisvõistlust peavad, kuidas kassid ja koerad prügikastist toitu otsivad, kuidas kurbade silmadega tädid “Allt för 15.-” (Kõik 15.- eest) poest plastmass-mänguasju ostavad. Kista inimesed ei arva samuti, et see kõik võiks jõle romantiline/kurb/nõme/positiivne olla. Stockholm, London, Berliin, Pariis, Milano, New York… - love them or hate. Everything is dust in the wind.
***KÕIK KÄIVAD PUNASEL VAIBAL Dec 2007 “Christmas is a camouflage,” kuulsin ma ühel päeval koridorikaaslasi rääkimas. Paar kuud aastast, mis on dekoreeritud erinevate kindlate sümbolite ja kaunistustega. Ühel kindlal õhtul või hommikul eeldatakse terve pere istuvat koos laua taga, jagamas kinke, käimas võibolla kirikus, kuulamas jõululaule. Suurel osal pole sooja ega külma, miks jõule tähistatakse, vaid et “aga see on ju nii nunnu ja armas ja tore ja soe ja südamlik…”. Nagu muud osad aastast seda ei oleks. Põhjamaades on see kõik veel rohkem “päris”, sest siin sajab ju isegi lund. Yeah right. Poed ja moed ja peod - alates oktoobrist kuni jaanuari lõpuni pühendavad ennast jõuludele. Vaateaknad saavad uue moe ja poed saavad uue moe ja inimesed ostavad uut moodi rohkem kui muul ajal aastast. Peale jõule ostavad nad muidugi veel rohkem, sest eranditult kõikides poodides algab peale jõule allahindlus. Oh seda õnne, jah? Omakasupüüdlikult mõeldakse, et miks ei võiks allahindlus enne jõule olla, siis saaks ju kõik jõulukingid poole odavamalt. Oh, inimesed on nii naljakad. Isegi tänavad saavad jõulude eel uue ilme - uue rüü, kui soovite (it’s all about fashion). Ja inimesed vaatavad, et ohoo, ka mina võin iga päev käia punasel vaibal; ning patseerivad siis edasi-tagasi mööda seda glamuurset tänavat, külastavad väikseid jõulu-kuues poekesi ja ostavad jõulukingitusi. Jajah, camouflage it is. Aga inimkonnale on ka seda vaja. Ilmselt.
***
KAUBAMAJADE "RASKED" AJAD 
Nov 2007Stockholmi suuremad, vanemad ja väärikamad kaubamajad elavad üle huvitavaid aegu. NK, Åhlens, P.U.B, Gallerian - kõik neli on viimase kolme kuu jooksul mõelnud välja uusi trikke ja korraldanud suurejoonelisi PR-kampaaniad, et ostujõulisemat klientuuri enda juurde ostlema tõmmata. NK näiteks korraldas kampaania, mille raames maailmakuulsad disainerid ja moefirmad (Viktor&Rolf, Calvin Klein, Ralph Lauren, Gant jt) neile ühe toote disainisid ning need siis limiteeritud koguses müüki paiskasid. A la eelmine postitus, aga glamuursemas keskkonnas ja pakendis. Ja Cavalli for H&M-iga võrreldes siiski originaallooming. Hinnad olid nende brändide originaalhindadest veidi odavamad, kuid tooted rõhutasid konkreetseid brände püüdes tarbijates tekitada huvi ja ostusoovi, kuna: a) tegemist on kuulsa brändiga; b) seda toodet on limiteeritud kogus (nt Calvin Klein tegi järjekordseid “erilisi” meestetrussikuid 200 eksemplari); c) hind oli enam-vähem talutav - logomaanide unelm - soetada endale Hugo Bossi kirjaga sokid või Madonna “loodud” viigipüksid. NK sihtgrupp näib olevat peamiselt rahaline logohimuline ärimeeste koorekiht. P.U.B palkas endise Cardigansi laulja Nina Pärssoni kunstiliseks juhiks; ehitas ümber peaaegu kogu maja ning noorte ja metsikute püüdmiseks kujundas terve ultrainnovatiivse pool-futu, pool-vintage korruse, kust julged ja vihased saavad omale cool’ide Londoni ja Stockholmi disainerite Alati-Limiteeritud-Kollektsioonidest esemeid soetada. Vaateakendel ilutsesid Andy Warholi ja pop-kunsti jäljendavad kunstipalad. Täna olid vitriinis koguni elusad inimesed ise. P.U.B oli varem igav ja konservatiivne, kuid tegi imagoloogilise kannapöörde ning Nina Pärssoni juhendamisel kruvib nüüd metsikuid tuure. Åhlens kahe eelmisega võrreldes millegi väga silmatorkavaga ei hiilga, kuna tema väljund on peamiselt tavalise reklaami näol telekas, tunnelbanas või ajalehes. Siiski on seda nii palju, et märkamatuks ta ei jää. Ning asub nagunii kõige käidavama koha peal üldse, mida Stockholmi kesklinnas võib ette kujutada ning ilmselt ei tunne (veel) erilist vajadust teiste kaubamajade järgi imago muutust läbi viia. Gallerian ei ole küll klassikaline 4-5 korruseline ümmarguse aatriumiga kaubamaja, mis esindab ainult kalleid või väga kalleid kaubamärke; pigem nagu shopingutänav erinevate poodidega, mille klientuur on kindlasti laiem kui ühel või teisel kaubamajal, kuid nagu Tallinnaski erinevad kaubanduskeskused võitlevad nii omavahel omasugustega kui ka teist tüüpi ostlemisasutustega nagu klassikalised kaubamajad, siis korraldab Gallerian igal aastal noorte moekunstnike võistluseid, millest võib lugeda üle-eelmisest postitusest. Sellise turunduslikku tõmblemist nähes on raske uskuda, et mõnel sellisel kaubamajal või -tänaval äris kehvasti läheb. Vaevalt. Mõnikord ma mõtlen, et kui nad kõik nii palju reklaami, PRi ja turundust ei teeks, kas tõesti inimesed loobuksid uute asjade ostmisest? Ilmselt küll. Sest inimestele meeldib, kui nende eest mõeldakse - kui ei pea ise leiutama, mida selga panna, mida osta, kuhu reisida jne. Mugav elu. Need shoppajad-inimesed enamasti mägesid ei liiguta, nad on kaheksast viieni robotid, järgijad, massid, sabassörkijad. Kaheksast viieni toodavad, pärast seda tarbivad. Nõiaring, eks. Võibolla astuks välja sellest ringist? Ah et kuidas - no seda ei pea küll ükski reklaamibüroo mõistlikule inimesele ette ütlema.
***
PETTEKUJUTELM DEFITSIIDIST Nov 2007 80-ndate lõpus kui mind lasteaeda sõidutati möödusime alati kaubamajast. Kell võis olla 7-8 vahel hommikul. Kaubamaja ukse ees seisis iga päev paarkümmend inimest kannatamatult uste avanemist oodates ja poe ahvatluste juurde pääsemist. Kes essana jõudis, sai ikka paremad palad ja respekti sõprade ja suguseltsi seas. Rääkimata saiajärjekorrast, kohvi-järjekorrast ja dollari-poes krepilokitangide järjekorras seismisest, mis ma emaga vapralt kaasa tegin. Peaaegu 20 aastat tagasi - ajad olid teised, Lääne-Euroopaga meid võrrelda ei saanud ja poliitika otsustas kõik. Inimesed ootasid järjekordades, inimesed ootasid kannatamatult vabanemist. Muu maailm tundus nii vaba ja äge.
8. novembril lansseeriti Stockholmis Roberto Cavalli for H&M (nagu ka mujal metropolides). Eelpromo oli tohutu ja ootused kõrged, nagu ikka kui tippmoe disanerid massimoele ja vaesemale rahvale “teene” teevad ja neid oma loomingujuppidega kostitavad. Rootsis pole riietest vähemalt viimase 100 aasta jooksul puudust olnud - uusimad trendid ja moekaimad näod on siin igapäevased. Ajalehtede pealkirjad stiilis “Rahvas shoppab nagu ei kunagi varem” on nii hoiatavad kui soosivad. 80-ndate lõpus ei olnud siin puudust leivast, lokitangidest ega Ameerika teksadest. Järjekordades nad seisma ei pidanud. See-eest teevad seda logo-ohvrid tänapäeval. Näiteks kui keegi härra Cavalli otsustab, et staaridest klientidest on talle vähe ja tahaks ikka korralikult tunda rokk-staari fiilingut, joonistab ta mõned leopardimustrilised kavandid ja siidist kleidikesed üles ja laseb Hiinas ja Indoneesias neid sada tuhat eksemplari paari dollari eest kokku traageldada ning voila - trendijüngrid on poe ukse taga sabas ja samal päeval peale lettide sättimist leiab sealt juba pärastlõunal tühjuse ja peale tööd “lähen-siis-ka-vaatan-misasja-see-härra-seal-müütab” suhtumisega kodanik eest järgmise vaatepildi:
Sest “tõelised fännid” läksid juba eelmise päeva õhtul poe ukse taha punasele vaibale teki, tooli ja termosega ootama, millal hommikul uksed avanemad ja saab arutult tuulama minna. Koiduvalguse saabudes järjekord pikeneb ja ootusärevus kasvab. Inimesed hulluvad. Neil ju on Just See Kleit või Kardigan puudu. Yeah right. Nõuka-aeg ei ole kunagi kadunud olnud, isegi kui ta Rootsis ekisteerinud pole. Kujutelma riidehunniku-defitsiidist tekitab kaval ja strateegiline marketing, pealesurutud ideaalid, moetööstuse ja moetsükli nõiaring, mis end ajast aega ise taastoodab. Ja lapsed, kes sellel novembrihommikul mööda Hamngatanit emme-issiga lasteaeda sõitsid, ei mõelnud, et “Huvitav, kas need tädid seal ootavad saia või lokitange,” vaid, et “Peale lasteaeda tahan ma minna sinna lobelto savalli lasteosakonda ja neid leggingseid ja samasugust leopaldimustliga toppi nagu suulel õel.” Gospadi.
***
GALLERIAN FASHION AWARD 07 Nov 2007 
Selle nädala moesündmuseks on kesklinnas Gallerian’ shopingutänaval toimunud Beckmans’i disainikolledzi iga-aastane noorte moeloojate võistlus “Gallerian Fashion Award 07″ ja sellega kaasnev näitus, mis on avatud ka järgmisel nädalal. Showd toimuvad selle nädala lõpuni. Tegemist on viiendat aastat Gallerian’i ja Beckmani vahelise koostööga, mille käigus Stockholmi popimatele poodidele - TopShop, Mexx, MQ, Peak Performance, Vila, Cubus, Indiska, H&M, Brothers jne - kujundavad tuleviku-kollektsiooni Beckmani disainikolledzhi õpilased. 
Protsess on “nagu päris” mitmel tasandil - alates ürituse enda organiseerimisest kuni kollektsioonide meeskondadeni. Rohjujuure tasand on muidugi see, et Gallerian tahab end tutvustada kui innovatiivset ja moeteadlikku kaubamaja-shopingutänavat, et konkureerida linna teiste suurte galeriide ja kaubamajadega. Strateegia on igav, väljund samas on põnev. On huvitav jälgida, kuidas tudengid JC või Topmani moe suundumusi näevad. Kõigepealt tutvutakse brändiga, nö elatakse sisse - kuna sisuliselt on igal brändil stoori ju olemas - tudengite ülesanne on oma looming kommertsi sulandada ning samas avangardistlikku lähenemist näidata ja trendi järgida. Projekti on hõlmatud peaaegu terve kool - reklaamitudengid, moe-, foto- ja disainitudengid. Välja tuleb anda ajaleht ja üritus läbi viia. Korraldada mitu korda päevas toimuvad moeshowd (ülesehituselt väga sarnane Tallinnas toimuva fibitiga), organiseerida meik, soengud, kingad jne. Täismäng; ja tudengitele väga reaalne touch moeäris toimuvasse. 
Kahju on ainult sellest, et kogu värk kukub välja (ja nii ongi mõeldud) nagu moeshow kaubanduskeskuses ikka - massidele, kes peale showd poodidesse tõttavad ja oma ostujanu rahuldavad. Lugedes intervjuusid võistlusel osalevate noorte moeloojatega, õhkub neist hinge, ilu, kunsti ja moe tõesti võluvat maailma. Reaalsuses on kõik aga lihtsalt bisness. Ma olen alati rohkem kunstnike kui ärimeeste poolt. Mõnikord leiab kunst äris ka eetilise ja ilusa väljundi, õnneks. Peak’ile kollektsiooni kujundanud Amelie Marciasini ütleb, et tal pole tegelikult kunagi olnud raha, et Peak’i kanda. Nüüd sai ta võimaluse neid riideid ise teha. That’s something. Kui sa ei pea teesklema, et sul on mingi asja jaoks raha, vaid kui sa selle asja ise valmis teed.
***
FASHION IN THEORY&PRACTICEAvaldatud 31.10.2007 Tippdisainerite suured show’d ja kabinetivaikuses sündinud uued trendid näevad päevavalgust kaks korda aastas - sügisel visioon järgmisest kevad/suvest ja kevadel järgmisest sügis/talvest. Kiirmoe tööstus paiskab uued kollektsioonid letti igal nädalal. Karm poliitika. Poliitika all mõtlengi ma poliitikat - mood kui sotsiaalne nähtus, moetööstus ja moe tarbimine ning shoppamine on alati olnud seotud riigikorra, kehtiva poliitilise ideaali ja -süsteemiga. Näiteks, (kiir)moetööstust ei eksisteeri totalitaarsetes ühiskondades - (kiir)moetööstus on omane kaasaegsele demokraatlikule kapitalistlikule süsteemile, kus inimese vabadusi osta, kulutada ja tarbida ei piira mitte miski. Vaba maa, nagu öeldakse. Teenmistahan, nagu ka öeldakse. Shoping kui uuekooli religioon. Näed, isegi mood ja usk on omavahel seotud. Kui muude valdkondadega on veel enam-vähem, siis moetööstuse ja looduse seadused on aga pöördvõrdelises seoses. Kiirmoe ketid nagu H&M, Lindex, Kapp Ahl, Zara, Mango, Vero Moda, InWear, Mexx, French Connection, Monton… müüvad sama lõike ja disainiga rõivaid nagu nägi valitud seltskond viimastel Londoni, New Yorgi, Milano ja Pariisi moenädalatel - vali ainult välja ja näe välja nagu Carmen Kass või Gemma Ward, kui meeldib. Muidugi selle vahega, et võibolla ainult ühe-kahe käe sõrmedel üles loetav protsent tarbijaist saab endale neid hirmkalleid originaale lubada. Ülejäänud ostavad hea meelega Topshopist „Kate Mossi“ skinnyjeansid ja teevad näo, et astusid ka just poodiumilt maha. 
Ma jäin mõtisklema, et miks inimestele nii väga meeldib, et igal hooajal on uutmoodi lõiked ja värvid ja asjad moes? Inimesed ise ei muutu ju iga aastaajaga, ei vaheta mitu korda aastas oma elufilosoofiat, kehakuju, hoiakut või üldist välist imagot. Inimesel on olemas ka identiteet - midagi sisemist, mis toimib edasi ka siis, kui lähevad käiku moe alternatiivid - alasti olek, vormirõivastus, rahvariided - ka siis on tegemist selle ühe ja sama inimesega - kes päevavalguses ihkab endale just neid oh-nii-must-have-kontsaga-saapaid. Miks inimesed on uhked selle üle, et neile meeldib shoppamine ja kallid kaubamärgid? Miks arvatakse, et see on äge, cool ja eriti et välismaal peab shoppamas käima? Et ilus olla? Et end hästi tunda? Moetööstus iseenesest ei taha kedagi ilusamaks teha, see ongi lihtsalt äri, tootmine, kurnav õmblustöö, tehased, raamatupidamine… Igavesti kestev konveier. Paljudele nii armas ja samas nii naeruväärne. Ideoloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne, individuaalne. You name it. Stockholmi tüdrukud võtavad moodi väga tõsiselt – tundub, nagu vannuksid nad käsi H&Mi uue hooaja piiblil(kataloogil), et ostavad igal nädalal vähemalt uue hilbu või aksessuaari ning suunduvad seejärel kõik koos (sest üle kogu maailma on olemas ca 1500, tuhat viissada!!!, Hennes & Mauritzi kauplust, ning nende müüginumbrid muudkui tõusevad) endale pisikest musta nahktagi, halli tuunikat, lillasid retuuse ning punaseid pool-king-saapaid ostma. Siis keeravad nad kuklasse, ei, täpipealt keset pealage, hiigelsuure rootslastele omase blondidest kiharatest koosneva krunni, ning promeneerivad tänaval nagu väikesed moekad preilid kunagi. Teate kui igav see on, olla kogu aeg moes. Näha välja nagu moeajakirja kaanetüdruk. Ilus, aga bo-oo-ooring. Täna Södermalmis jalutades nägin ühte inglise prouat kingapoe vaateaknal õhkamas: „Look, these shoes are gorgeous. They are so unpractical, but just gorgeous.“ Inimeste soovidel ei ole kunagi piire. Neil on kaine mõistus muidu täitsa olemas, aga vaateakendel see mõnikord ununeb. Mõnikord on asju huvitav analüüsida distantsilt.
Subscribe to:
Posts (Atom)