JÕULUDE OSTMINE

Oled sa nüüd õnnelik, kui toas kuuse all on sinu nimelipikuga neljakordselt poes valmis pakendatud hiinas lapstööjõu valmistatud plastmasskingitus inimeselt, kes selle viimasel minutil kaubanduskeskuses trügides närviliselt ringi tormates korvi haaras?

Eesti, Rootsi, Norra, Soome, Taani, Islandi ja tõenäoliselt veel mõnedes keeltes ei tähistata detsembris/jaanuaris aset leidvat (kaasajal tarbimis)ühiskondlikku püha sõnakombinatsiooniga, millel oleks otsene seos kristluse ehk Christmas'iga. Sõna 'jul' (jöl, jõul jne) pärineb Skandinaaviamaade kesktalvisest pühast/pühadest, mis olid seotud erinevate hingede ja haldjate ja talvel läbiviidavate rituaalidega. (Jõulu)kingitused ei olnud enne kristluse tulekut siiakanti sellel ajal kombeks.

Ometi on nii Eestis kui Rootsis Christmas'i tähistamine täies hoos - üks tarbimisühiskond kõik eks. Ostmine, kinkimine, kaunistamine, pühade pidamine - kõik on seotud ostupraktikatega, millel pole mingit seost nii Eestis kui Rootsis levinuima kristluse vormi luterlusega. Luteri usk on üks liberaalsemaid kristluse vorme. Samas 'uskuma' või 'usklik' olema ei ole mingi moenähtus, kõik on oo-nii-ateistid ja usuvad "iseendasse". Teadmata, kes nad ise õieti on. Selle eest teavad poodide turundusosakonnad ja brändistrateegid väga hästi, kes nende tarbijad on. Või õigemini, nemad ka ei tea - aga nad teavad seda, et tarbijad on kergesti manipuleeritavad, lähevad logo/reklaami/slogani/soodustuse õnge.

See iseendasse uskumine on minu arvates seotud hoopis usuga tarbimisse. Mida rohkem tööd, seda rohkem raha ja seda rohkem ilusaid asju, shoppamist, reisimist jne. Teen, mis tahan, mõtlen, mis tahan jne. Inimesed on väga uhked, et neile meeldib shopata. Mõni nimetab seda lausa hobiks. Mis seal imestada - tarbimisajakirjad, nii kollased kui tavalised näitavad ju ette, kuidas peab. Lugejad kiruvad ja tõttavad poodi järgi tegema.

Jõulud/Christmas on tänapäeval väga materialistlikud. Muidugi on need ka emotsionaalsed. Keegi, eriti mina, ei tule ütlema, et jõulud pole toredad või jube nunnud, aga inimesed jõulude utoopia sees võiksid mõelda(!!!"mõtlemine pole keelatud" ütleb mu ema) jõulude sotsiaalsele tähendusele ja sellele, keda nad jõulude ajal toetavad - oma lähedasi või kontvõõraid kaupmehi, keda ei huvita, millised on nende alluvate töötingimused, palk, tervis... Suurem osa tavalisi inimesi (aga tundub, et ka ärimehi) ei mõtle, et peale nende 'mina' on olemas ka 'ühiskond', mille osa nad on, mida nad kujundavad olles ise täielikud egoistid, individualistid ja enesekesksed eneseimetlejad.

Rootsis on viimased kuu aega käinud suur debatt selle üle, kas jõulude ajal ostmise soodustamine on hea või halb. Enamik artikleid analüüsib põhjalikult jõulu-tarbimise mõttetust ja inimeste rumalust selle karnevaliga kaasa minna. Samas ilmuvad iga päev Svenska Dagbladetis Rootsi Kaubanduskoja reklaamid sellest, kuidas vähene ostmine tegi jõulumemme kurvaks ja tema piparkoogimaja unelm kukkus kokku ja kõik olid õnnetud.

Juliette Schori (1998) uuring näitab, et ei odavate säästukaupade ega kallite lukskaupade omamine ega nende kinkimine ei tee inimest üldiselt õnnelikumaks.