Siis kui me terava lumetormi sees kõlgutasime oma laudasid maailma äärel. Kes püüakski sõnadesse panna kõige ultimaatsemat ilu või õnne või kurbust või õnnetust. Nendes hetkedes on midagi, mida ei tahagi jagada, mis on minu sees ja minu omad. Aga alati hakkab kurgus metalselt kriipima, kui ma kuulan kedagi, kes räägib kui hea ja värske oli see äsjasadanud lumi eile või üleeile või kui seesama significant other käis jääprintside ja jääprintsesside maal maailma äärel kõlkumas. See igatsus vabaduse järele läheb nii suureks, et ei mahu enam ära. Ma ei taha seda teada, kui ma tean, et ma seda kohe ei saa, vaid peab ootama, et tuleks uus talv ja uus lumi ja et igal aastal peab neid hetki nii kõvasti ootama, et suveöö unenäod on täis hetki, kui sa kuuled ainult sah sah sah kiiruse vaikust ja looduse üksindust, ja praktiseerid rändom hullumeelsust, mis on võibolla ohtlik, aga mis poleks... Sõnad on sõnad on sõnad, mille jaoks neid tegelikult raisata.
No comments:
Post a Comment