Stockholm on Katuse Karlssoni ja Matrixi sümbioos. Siin on suured väikeste aknaruutudega värvilised majad nagu lasteraamatue illustratsioonidel, pitsilised kardinad rootsipunaste majade akende ees, väikelinna vaikus neljandas kõrvaltänavas, sillerdav vesi, kohisev mets, metsikud kaljud, valged paadid ja kohvilõhnaline vanaema-õhkkond igal teisel sammul.
Haapsaluliku kopitanud ja kuningliku turvalisuse ja idüllilise muinasjutuga paralleelselt elab metropol oma (de)konstruktivistik-kujuteldavat nartsissistlikku piirehülgavat tulevikuelu - tänavatel kõnnivad futuristlike rõivalõigetega mutant-noored, kes tunnistavad ainsa tõena oma metalsetest kõrvaklappidest kostuvad technot, linnasüdame alternatiivseid peourkaid ning hilislõuna päikesepaistelist laisklemist, elavad läbi oma veerand-elu kriisi, reisivad muretult Ko Pha Nganist Saks Fifth Avenueni ning võitlevad hambad ristis nii kõige trendikama töökoha kui 12 ruutmeetrise toanurga pärast.
Fika (kohvipausi) ajal arutatakse läbi nii hommikused ajalehed kui nädalavahetuse kuulimad peod. Poisid on siin nii moodsad, et
metrosexuality - termin, mis tähistab heteroseksuaalset meest, kes defineerib ennast moe kaudu, on selge ka neljanda kõrvaltänava blondile plikale, kes alles Astrid Lindgreni võlumaailmas elab. Kõigile, kesklinna tiinekast äärelinna pensionäride paarini, meeldib ennast Tais ja Kariibi merel krõbedaks küpsetada ning heledad rootsi juuksed vesinikuga hõbevalgeks pleegitada. Seal kus on archipelago (skärgården ehk skäärid), iga teine sadam näib olevat Soolavares ning iga teine külamees onu Melker, paistab kätte mõni mobiilimast, UFOt meenutav veetorn või Globeni ümmargune kuppel.
Sellel ajal kui tunnelbana põhja- ja lõuna suburbidest hommikul kesklinna kihutab, loevad inimesed ajalehti ja räägivad reeglina oma Sony Ericsson hands-free mp3-telefoniga kõigest võimalikust, mida võib ette kujutada - viimase öö seikluse detailidest kuni mis-me-nädalavahetusel-ämma-juures-sõime teemadeni. Viiking-mehed on müüt ja multikultuursus on pealispindne tõde, tulevik ja minevik kohtuvad siiski siin, Stockholmis, kus ühel ja samal momendil päästetakse maakera kliimamuutuste eest ning tarbitakse rohkem moekaupa kui ma kusagil mujal näinud olen. Siin on nii Ameerikalikku liberalismi kui sügavalt juurdunud kommunistlikku idealismi, individualism ja kollektivism vahelduvad vastavalt vajadusele. Siin on mingi vibe, mis on iseloomulik ainult Stockholmile. Mõnikord on mul tunne, et ma elan tulevikus...
Stockholm on Katuse Karlssoni ja Matrixi sümbioos. Siin on suured väikeste aknaruutudega värvilised majad nagu lasteraamatue illustratsioonidel, pitsilised kardinad rootsipunaste majade akende ees, väikelinna vaikus neljandas kõrvaltänavas, sillerdav vesi, kohisev mets, metsikud kaljud, valged paadid ja kohvilõhnaline vanaema-õhkkond igal teisel sammul. 
Haapsaluliku kopitanud ja kuningliku turvalisuse ja idüllilise muinasjutuga paralleelselt elab metropol oma (de)konstruktivistik-kujuteldavat nartsissistlikku piirehülgavat tulevikuelu - tänavatel kõnnivad futuristlike rõivalõigetega mutant-noored, kes tunnistavad ainsa tõena oma metalsetest kõrvaklappidest kostuvad technot, linnasüdame alternatiivseid peourkaid ning hilislõuna päikesepaistelist laisklemist, elavad läbi oma veerand-elu kriisi, reisivad muretult Ko Pha Nganist Saks Fifth Avenueni ning võitlevad hambad ristis nii kõige trendikama töökoha kui 12 ruutmeetrise toanurga pärast. 
Fika (kohvipausi) ajal arutatakse läbi nii hommikused ajalehed kui nädalavahetuse kuulimad peod. Poisid on siin nii moodsad, et metrosexuality - termin, mis tähistab heteroseksuaalset meest, kes defineerib ennast moe kaudu, on selge ka neljanda kõrvaltänava blondile plikale, kes alles Astrid Lindgreni võlumaailmas elab. Kõigile, kesklinna tiinekast äärelinna pensionäride paarini, meeldib ennast Tais ja Kariibi merel krõbedaks küpsetada ning heledad rootsi juuksed vesinikuga hõbevalgeks pleegitada. Seal kus on archipelago (skärgården ehk skäärid), iga teine sadam näib olevat Soolavares ning iga teine külamees onu Melker, paistab kätte mõni mobiilimast, UFOt meenutav veetorn või Globeni ümmargune kuppel. 
Sellel ajal kui tunnelbana põhja- ja lõuna suburbidest hommikul kesklinna kihutab, loevad inimesed ajalehti ja räägivad reeglina oma Sony Ericsson hands-free mp3-telefoniga kõigest võimalikust, mida võib ette kujutada - viimase öö seikluse detailidest kuni mis-me-nädalavahetusel-ämma-juures-sõime teemadeni. Viiking-mehed on müüt ja multikultuursus on pealispindne tõde, tulevik ja minevik kohtuvad siiski siin, Stockholmis, kus ühel ja samal momendil päästetakse maakera kliimamuutuste eest ning tarbitakse rohkem moekaupa kui ma kusagil mujal näinud olen. Siin on nii Ameerikalikku liberalismi kui sügavalt juurdunud kommunistlikku idealismi, individualism ja kollektivism vahelduvad vastavalt vajadusele. Siin on mingi vibe, mis on iseloomulik ainult Stockholmile. Mõnikord on mul tunne, et ma elan tulevikus...
No comments:
Post a Comment