Shoe-theatre

Läksin eile lõuna ajal siidrit ostma, aga leidsin kingad. Siidrit tavalises toidupoes enam ei müüdagi. Ega ma kingi toidupoest otsinud, aga mõtlesin, et kiikan korraks kingapoodi ka. Sobisid hästi, näevad head välja, olid 50% allahinnatud ja tundus, et üks paar kingi võiks ju veel olla.

Halb on see, et ma ostsingi need ära. Tulin koju, loendasin üle kõik uued jalavarjud, mis ma välismaal elades viimase 8,5 kuu jooksul soetanud olen, sain tulemuseks 10 paari ning laususin mõttes kõva häälega "Ma ei ole ju õnnelikum, ei nüüd ega enne!". Kas õnn on just tegur, mida kingadega peaks mõõtma, aga... k-ü-m-m-e paari uusi jalatseid. Kahed neist sain tasuta tööl käimiseks, aga ikkagi.

Mul pole kunagi mingit kingasõltuvust olnud, mulle üldse ei meeldi inimesed, kes kõva häälega kuulutavad, et "kingad räägivad inimesest nii palju". Räägivad nad jaa. Või inimesed, kes sädistavad, et "Iiissaand mulle nii meeldib kingi ja kotte osta", "Ma olen täielik kingahull"... plapla loba. Mina kannan alati oma lemmikjalatsid ribadeks ja viskan lõpuks suure kurbuse saatel minema.

Eelmise nädala Eesti Ekspressis oli kirjas välismaalaste välimääraja või midagi taolist. Üks punkt oli selline, et "sa oled liiga kaua Eestis olnud, kui su esik näeb välja nagu kingapood". Mõistate jah?

Üle-eelmisel nädalal ühte intervjuud tehes ütles mu vastas istuv tegelane, et talle meeldivad kõrged kontsad väga, kuid ta ei kanna neid iialgi, kuna alati peab olema võimalus üle põllu või mudase välja lipata. Või kui, siis nii, et kontsaga kingad on kotiga kaasas ja need pannakse jalga ainult tööl, teatris või seal, kus vaja, aga ringi käiakse papudega. Mõistlik, realistlik, aga teatraalne. A la "oodake, enne kui me selle ettekandega alustame - lubage, ma panen kontsad alla". Ei, jah, nii reaalne ikka. Ma ostsin ju need hirmkõrgete kontsadega kingad ka peamiselt sellepärast, et ennast tähtsa professori jutul kindlamana tunda. Teater missugune! Ja teinekord petab ära ka. Mis näitab, kui pealiskaudsed ja kergesti manipuleeritavad inimesed on. Mõtelge, kingade abil te saate valetada, et olete võimukam, targem, enesekindlam...

Mõtlesin siis täna hommikul katsetada uusi kingi marsruudil kodu-arvutiklass. Vahemaa alla 1 km. Esimesed 100 m allamäge oli eriti kehv, aga ma panin selle kingade sissekandmatuse, mäest allamineku ja jalgade harjumatuse süüks. Ülejäänud teekonna mõtlesin, et ei tea, kas inimesed passivad, kuidas üks hull on vihmase ilmaga 12cm kontsad jalga libistanud ja teeb näo nagu tipikski iga päev nii ringi. Liikumiskiirus oli kaks korda aeglasem kui mugavate jalatsitega. Maha vaatasin ka - esiteks muidugi oma nii-ilusaid-kingi, teiseks et ei-tea-kuhu-ma-nüüd-astun ja mismoodi-see-välja-tuleb. Tagasi tulles 200 m enne koduust ja viimast tõusu mõtlesin, et jookseks sukkis koju.

Ja kõik selle pärast, et siidrit ei olnud. Samas nüüd ei teagi, et kui siidrit oleks olnud ja et kui teinekord äkki juhtub olema, ja kui ma satun seda ka jooma ning siis peale siidri-joomist nende kingadega kuhugile minema, et mis siis saab. Et kas hästi või paremini, või mitte.

Teisel korrusel elav kunstnikust sõbranna ütleb õnneks iga kord kui kohtume, et "Elu on teater ja me kõik oleme selles näiteljad."