Akna all mängisid rahvusvahelised noored äsja isetehtud kurikatega ühikatoa IKEA toolidega märgistatud kõnnitee/muruplats alal pesapalli. Televiisoris rääkis üks mees Namiibia, India ja Lõuna-Aafrika AIDSI epideemiast. Kodu lähedal looduspargis nägin pehmeid lontkõrv küülikuid õuna nosimas, väga suurt hobust, kitsesid, kitsetallesid, lehma, ja koerte ning lastega jalutavaid rootslasi.
Peale Stockholmi tagasi saabumist pole ma metrooga sõitnud ega kesklinnas käinud ega ennast kuhugi minekule sättinud. Kui ma tahaksin siis võiksin ette kujutada, et ma ei elagi miljonilinnas, vaid maal vanaema juures, kus lõhnab nagu rohi, mets, meri ning kõlab nagu Fred Jüssi loodusfilmides. Elu on päris rahulik ja mõnus. Kui ma tahaks, siis ma võiks helistada sõbrale või minna kinno. Veel parem, trenni, jooksma, jalutama, piknikule või raamatukogusse. Olla kodus, vaadata filme, teha süüa, lugeda raamatuid, käia muuseumis. Kõike seda ilma kesklinna minemata. Ma võiksin ka lugeda ajalehti, isegi moeajakirju, vaadata SVT 1 pealt moesaadet "Velvet" ning teada küll, mis "moemaailmas" "toimub". Jah, ma olengi seda, teinud, sest mul on puhkus, mille ma ise endale koolist ja kesklinna-elust võtsin. See ongi umbes nagu Tartus Ülikoolis käimine, kogu aeg on puhkus kui olla pärit Tallinnast. Olgugi, et ma käisin alati kooli kõrvalt tööl ja koolis ja mujal. Ikkagi oli mul meie armas päiksepaistelises toas kogu aeg tunne, et on suvi ja ma olen laagris või puhkusel. Stressivabadus.
"Moemaailmas" on jutumärkides sellepärast, et omaette "maailm" see ju on, ning puudutab peamiselt inimesi, kes elavad (suurtes) linnades, ning liiguvad kesklinnades. "Toimub" sellepärast, et mis ta siis nii väga "tegelikult" toimub - selleks on inimesed, kes selle hiigeltööstuse toimima ja toimuma panevad, iseenesest ei toimu selles "maailmas" midagi. Sotsiaalne konstruktsioon, peegeldamine, re-konstrueerimine ning representeerimine, ma ei väsi kordamast.
Olen tähele pannud, et inimesed vastandavad tihti oma tegevusi - näiteks need, kes päevast päeva töötavad päevavalguslambiga valgustatud akendeta ruumides, tahavad töövälisel ajal eelkõige õues tõelise valguse käes aega veeta. Need, kellel on istuv töö, lähevad peale tööd või nädalavahetustel tegema tegevusi, mis ei ole istumisega seotud. Need, kellel on seisev töö, vedelevad suurima rõõmuga peale tööd televiisori ees ja viskavad pühapäeval jalad lihtsalt seinale. Inimestel on vaja vaheldust, sest üksluisus on nii väsitav.
Hakkasin lõpuks oma mag.tööd kirjutama. Teadagi millest - moest, meediast ja tarbimisest- aga see on ju hullupööra akadeemiline ettevõtmine, kus oma arvamus tuleb kavalalt teaduse sisse uputada.
Inimlik vastandumine. Vabal ajal ei taha inimesed kuuldagi sellest, millega nad töö ajal tegelevad. Vabal ajal käin ma maja taga mere ääres, looduses, rahvuspargis, jooksmas ja mujal, kus pole küsimusi "milline on moetööstust kandev ideoloogia"; "millest mood kõneleb"; "kuidas tarbijad moodi kontekstualiseerivad" või "mida tähendab steitment internetikommunis - olen huvitatud moest"? Imelik on nii öelda, aga ma tean selle sotsiaalse nähtuse tagamaadest liiga palju, et tahta oma blogisse vastupidiselt enamikule moeblogidele riputada jutukesi stiilis "Issand kui lahe kott" või "Selle lillelise kleidi peab saama". See on osa sellest, mida ma uurin, mitte mida ma teen.
Lisaks leiutasin ma uue termini "fashionscape", mille olemasolule ma teoreetilist ja empiirilist tõestust otsin ja kindlasti leian ka. Võibolla ma hakkan oma magistritöö arengutest kirjutama enda teises blogis, mis räägibki moe teadusest - http://fashionscape.blogspot.com.
No comments:
Post a Comment