Legendaarsed Tartu Kevaded jäävad pikkadeks aegadeks meenuma. Isegi kui kõik ei saa olema samahõnguline nagu on olnud Tartu kevaded, siis ma tean ikkagi täpselt, kuidas need kunagi lõhnasid, maitsesid, tundusid ja paistsid. Oo, ma ei oska isegi kirjeldada, nii erilised on need legendaarsed Tartu kevadete mälestused.
Kui nüüd järele mõelda, siis suvalisest Raatuse ühika kämast kuni selle kolmapäeva intelligentse ööni ja sealt kindlasti veel tükk aega edasi, on need ajad revolutsioonilised. Väikesed revolutsioonid inimeste sees ja ümber. Täis õppimist, tõsidust, ultimaatset huumorit, õnne, segadust ja kõiki tundeid maailmas.
Nendes kevadõhtu pikalt valgetes päikeseloojangueelsetes taevastes on midagi dekadentslikku ja samas progressiivset.
Aastaaegade vaheldumine. Uued ajad ja ajastud. Väikesed ajastud iseenda sees, mis muudavad kõike ja mittemidagi. Mõtted, inimesed, jutud.
Mul on üks sõber, kelle sõber ütles, et põhjamaa inimesed ootavad kevadet nii väga, kuna talved on rasked ja peale pimedat, rasket ja kurnavat talve on inimesed kevade „ära teeninud“. Nad on kannatanud, et lubada endale valgust ja vabadust ja kergust. Sõber, kes on pärit kaugelt Lõuna-Ameerikast ütles, et see on imelik mõte – miks inimesed peaksid kevade „välja teenima“ – kevad tuleb ju alati.
Ma vaatasin eelmisel nädalal ühes väga armsas kinosaalis filmi „Into the Wild“, kus peategelane läks seiklema, rändama ja iseennast avastama. Nii nagu väga paljud tänapäeva lapsed. Olles elanud 9 nädalat Alaska kevadeks muutuvas talves koos loomade, lindude ja loodusega, kirjutas ta lõpuks oma päevaraamatusse midagi taolist nagu „Happyness is complete only when it’s shared“, rõhuga sõnal „shared“ – jagatud. Igatsus tuleb alati. Inimese ja looduse sümbioosi võimalikkus/võimatus. Ja siis ma vaatasin ühte kõige hollywoodilikumat romantilist komöödiat, täis kujuteldavaid probleeme ja inimlikku naiivsust. Nii palju erinevaid maailmaid on olemas, kas te teate ikka!
Kusagil mag.töö paanika ja Stockholmi kevade saabumise vahepeal hakkasin ma käima joogas, minust sai brand coach ehk ma läksin tööle, käisin juuksuris, teatris, muuseumites, elasin üle kõige sürrima Stockholmi öö ning pidasin oma kõige rohkem armastatud pikki filosoofilisi diskussioone maailma asjade üle. Lisaks sain ma omanimelise koogi, mis on nimetatud spetsiaalselt minu järgi ja mida hakatakse maikuus poes müüma ja te saate seda kilode kaupa osta. Eestis oli nii lahe! Parim kvaliteet ;)
No comments:
Post a Comment