Puhkusesoovitus Rakveres

Arvestades, et Eestimaa suvel ei saagi alati rannaliival peesitada, päikese käes ennast soojendada ning kuuma päikese eest merre sukelduda, tuleb teinekord kasuks kui panna tähele olemasolevate ning äsja avatud uute aastaringselt suvemõnusid pakkuvate kohtade reklaame.

Rakvere suudab alati positiivselt üllatada - Muusas kirjutati temast kui Eesti innovaatiliseimast linnast, seal toimuvate lahedate ürituste (Baltoscandal, pungi laulupidu jne) ning arhitektuuri poolest, eelmise aasta alkoholivaba mojito sohvabaaris Turuplatz maitses siiani mäletamisväärselt hea, ning terve keskväljak meenutab mulle hullupööra Soome Lahtit. Seekord käisime ükspäev uues Aqva SPAs.

Minu jaoks tekib igasugune veekeskuse või SPA võrdlusmoment muidugi eelkõige tavaliste Tallinna ujulatega, mida ma tihti külastan ja igal teisel korral avastan end mõttelt, et vihkan ühiskasutatavaid basseine, saunasid ja veekeskuseid ja edaspidi käin neist suuuuuure kaarega mööda, püüdes leida selliseid ujumiskohti, kus pahad karjuvad lapsed ei tormaks ülehelikiirusel ühest ujulaotsast sauna, ei plärtsataks mu kõrvalrajal pommi hüpata, ei korraldaks risti üle radade sukelumisvõistluseid, ei karjuks ühest saunast teise "Diiiimaaaa, babushka turak!". Kus vanamutid ei pissiks basseini, ei demonstreeriks oma varbaseeni dushi all kandu hõõrudes, saunas surnud nahka küüne alla koorides ja kuldhammaste välkudes vene keeles Eesti riiki taga rääkides. Kus üleüldse ei karjutaks, räägitaks nii kõvasti ja ei joostaks nagu ADD people. Uskuge mind, tavaline ujumaskäik võib teinekord lõppeda sellega, et on vaja minna kuskile SPAsse sellest kisakõride-suplejate-vanamuttide traumast taastuma. Mul pole absoluutselt midagi laste ega vanurite vastu, juhul kui nad näevad ise ja näitavad välja sellises hügieeni- ja keha-priivatses kohas nagu avalikud veekeskused ja ujulad, esteeti enda sees. Mitte ei lase välja endas peituvad looma.

Rakvere Aqvale lisab plusspunkte 25 meetrine vähemalt kuue rajaga korralik ujula, kus meil oli luksus keset päeva omada mõlemal tervet oma rada ning seal endaseatud eesmärki läbi ujuda, ning seejärel vaiksetesse või siis vähemalt sõbralikesse saunadesse ennast unustada, või supermõnusatesse erinevatesse basseinidesse hüpata. Mõned uued SPAd (raske on neid kohti kuidagi nimetada, kuna otseselt SPA teenuseid erinevate hoolduste näol ma pole kasutanud, kui saunad ja mullivannid sinna hulka ei kuulu; kuigi SPA efekt on sellistel rahu ja vaikust ning ülimalt head kvaliteeti pakkuvatel headel veekeskustel küll) ei arvesta, et inimene, kes tuleb veemõnusid nautima, actually ka ujuda tahab. Ma näiteks ei suuda minna ujuma niimoodi, et ma lihtsalt paterdan põlvini 35-kraadises vees ja ligunen seal kaks tundi ja siis lähen aurusauna. Minu väike paradiis - SPA koos ujulaga!

Lisaks heale, sõbralikule ja eestikeelsele miljööle oli Aqva interjöör ilus ja jättis kvaliteetse mulje. Seinasuurused akvaariumid, mõnus valgustus ja veeseinad hotelli poolel ning väikestest kividest laotud basseinid ja saunad kombineeritud korgi- ja puidudetailidega. Sisekujundus jättis nii kujunduse kui ehituse tõttu läbimõeldud ja kvaliteetse mulje. Kui ma viimati Kalev SPAs käisin imestasin ma nii paljude asjade üle - näiteks see, et miks on mingi bassein just sinna paigutatud, kus ta on, ning kuidas täpsemalt on mõeldud selle või tolle veejoa all istumine või seismine, kuna selleks puuduvad igasugused loogilised lahendused. Mõtlesin, et see, kes tolle asutuse projekteeris, kas ta ise ka kunagi selle mõnusid enne läbi proovis või kust on eeskuju võetud, et kõik nii ebaloomulik ja ebapraktiline on. Rakveres tundus kogu kupatus väga loogiline ja kasutamiskõlblik. Mitte ainult vaatamiseks, nagu nii mõnigi Tallinna-asi, et see koht on tõepoolest mõeldud INIMESTELE, et seal on hea ja mugav.

Minu kui unistaja-veelembe idüll on muidugi see, et Haapsalus Thalasso SPAs saab basseiniäärel jalgu kõlgutades vahutavat või vaikselt sillerdavat merd vahtida ning Karupoeg Puhhi kombel mõtteid mõlgutada ja omaette ümiseda, kui just basseini troopika-funktsioon parajasti ei tööta ning müristamist, välku ja "vihma" kaela ei vala. Seejärel värvi-, soola-, infrapuna ja mis kõik veel saunades Tiibeti muusika saatel ennast Aasia mägikarjamaadele kitsede ja sarvemängijate juurde unistada.

Kui võtta kokku kõik Tallinna ujulate veidrad küljed, on mõistetav miks ma nii väga naudin Rakvere ja Haapsalu supermõnnasust.