Võõrad suled e. kleitide paradiis

Viimaste nädalate moesõna "jätkusuutlikkus" avab enda uue dimensiooni ka kostüümilaenutuses. Milleks osta endale järjekorde pidulik sits-sats, mida saab heal juhul kanda kaks korda, kuna igal pidulikul puhul tahaks ju nii väga midagi ilusat ja uut.

Nimelt seadsin ma sammud Musta Luige kleitide ja kostüümide ja kõikvõimalike ja -võimatute rõivaste paradiisi, et end kaheks õhtuks võõraste sulgedega ehtida. Teate, see oli imeline kogemus - 19. sajandi printsessikleidid, 20. sajandi KÕIKIDE KÜMNENDITE erinevad stiilivoolud, paraadmundrid, looma-, narri- ja meremehekostüümid. Sobrad pärlisahtlis ja keerutad ennast peegli ees, küsid nõu kui tarvis ja sõidad kleitide ja kostüümide pilvel ühest kümnendist teise. Päriselt, reaalajas. Silme eest jooksevad läbi mustvalged filmid, (moe)ajaloo raamatute pildileheküljed, 20. sajandi alguse revolutsioonilised aastakümned Coco Chaneliga, naiste korsetist vabanemisega...

Oleks vale arvata, et shoppamise vältimine on ainuke võimalus võidelda massi- ja kiirmoe tuuleveskitega. Oleks ka vale arvata, et sekond händist omale hilpe soetades ollakse kõige ökomad. Ilmselt ei olegi olemas kõige-kõige õigemat viisi väljendada oma põlgust uute ja üha kallimate, samas siiski kiiresti moest välja minevate rõivaste suhtes. Võibolla ei ole selleks isegi vajadust, ega üks inimene üksinda kõiki kiir- ja massimoe asju ju ära ei osta, seda tehakse ikka kollektiivse surve ja kiiresti muutuvate trendide tuules, mugavuse ning võimaluse pärast - "aga ma ju saan seda endale lubada". Endale jah, aga kas sa saad ka maailmale lubada nende mõtetute hilpude kuhjumist?

Mitte iroonia pärast vaid siirast soovist olla kaunis, aga säästlik, ajendatult proovisin ma selga kõige imelisemaid pitse 1920ndate ja 30ndate stiilis, kleite, kübaraid ja sulgesid ja laenutasin endale kaks komplekti pidurõivaid, mida ma omada ei tahakski, kappi rippuma ja südametunnistust piinama. Ei, tänan, mul pole kapis ruumi, ega hinges soovi omada neid ühe-õhtu tualette!

Edit. Raske südamega lugesin kirja, milles teatati, et peo stiil on muutunud - ma ei lähe ju 1920ndate lilla-hõbedase narmaskleidiga must ja/või femme fatale peole. Mõtelge, kui ma oleks endale selles stiilis rõivad ostnud, milline rumalus see oleks olnud. Aga millise kergemeelsuse ning kiirusega inimesed tänapäeval oma arvamust, ideid ja stiili muudavad! Oh.

Loo mõte peitub sellest hoolimata kostüümilaenutus(t)e geniaalsuses, laheduses, mugavuses ja ägeduses. Enne tavalisse või sekond händi minekut on kõige esimesena mõtet just sealt läbi astuda. Ja hoia selle eest, et mõnda karnevali või muu plastmass-pudipadi poodi lähed. Võeh.