Tartu on päris linn

Üks vana kepiga onu püüab raamatupoes luup käes täht-tähe haaval kokku saada ajaloo-riiulil oleva raamatu pealkirja. Ja keegi on laadale kaasa toonud ämbri ploomidega, et need kindlasti läbi astuvale linnas elavale sõbratarile kinkida. "Võta-võta, sinule ma nad ju korjasin," julgustab too keegi. Teismelised hängivad ühesugustes ruudulistes pusades õues, aga armunud käivad suudlevate tudengite kuju juurest mööda ja naeratavad vaikselt. Üle kesklinna levib mõnus kohvikulõhn ja Raekoja platsilt kostub Jaan Tätte paremaid palasid. Emajõgi voolab kargelt Peipsi poole, suured vahtrad õõtsuvad tuules ja vanad kastanid valmistuvad oma vilju alla pudistama. Päike paistab, muru on veel roheline, aga kased on kollakad, inimestel on sügis ja rõõmus meel. Milline idüll!

Ma usun, et Chalice kirjutas "Minu inimesed" just mõeldes nende armsate Tartu inimeste peale. Ma olen veendunud, et oma siiruses võis ta ju mõelda kõiki Eesti inimesi, aga kui ta oleks hoopiski tallinlane, poleks ta eal seda laulu kirjutanud. Sest Tartus on vaim ja head mõtted ja head inimesed. Ehkki "Mina olin siin" kujutab öist Tallinnat päris võluvalt.

Tartu on päris linn sest siin on võimalik hoomata selle linna olemust, inimesi, suhtumist. Inimesed kõnnivad perega ja kallimaga ja sõbratariga ja sõbraga, lapsega ja koeraga ja mõned kassid uitavad isegi üksinda. Inimesed vaatavad Küüni tänaval välja pandud erinevaid seeneliike laadaletil ja suhtlevad väiketalunike ja käsitööliste ja teiste laadalistega. Sest on nädalavahetus ja inimesed on tulnud õue sotsialiseeruma ja jalutama ja olema linnaelanik. Need kes kõnnivad üksinda, ei pelga alustada juttu võhivõõraga. Aitähid ja naeratamine ja head inimesed. Elu on hea, võibolla nagu vanasti. Ja kujutage ette, kõik majad on nagu muinasjutus või vähemalt vanadel postkaartidel.

Ja mõelda vaid, inimestel on AEGA, et korraks seisma jääda ja vaadata seda melu, mis nende ümber toimub. Mõelda sellele ilusale hetkele. Üks õppejõud tõi kunagi näite ühest professorist, kes alati jalustas peahoonest mööda ja peatus korraks. Ta soovitas meilgi seda teha - kus iganes me ei kõnniks, või kuhu me teel poleks - peatuda ja MÕELDA korraks, vaadata enda ümber ringi. Ja Tartus on ikka nii, et õppejõud käivad kohvikutes (mida siin on loomulikult parim valik) maailmaasju arutamas. Ja isegi nende õpilased teevad seda!

Ma pole näiteks tähele pannud, et Tallinnas elanud ja õppinud inimsed oleks eriti altid minema kohvikusse maailma asju arutama, või niisama kultuurselt vestlema. Tallinnas on rohkem selline plapla.