Müra
Maailmas, kus iga ese, tegevus ja inimene kannab sümboleid, hakkab pikapeale närvidele käima, kui hommikul kohvitassi järele ulatudes isegi see sind kõnetab - olgugi "kõigest" stiilis I love tea või Inglise Kolledž või Eesti Päevaleht. Elud, mis on pilte, teksti, ekraane, helisid ja meediat täis, oleks tervislik omada asju, mis esimesel võimalusel ei kommunikeeri, ei karju tähelepanu järgi ega püüa inimesele iga hinna eest midagi meenutada, tõestada ega kusagile kasti lahterdada. Miks on tänapäeval nii raske hankida esemeid või näha inimesi, millelt ei karjuks vastu kiri, slogan või statement. On väsitav ja sisult hõre, kui maailmas pole enam puhtaid, teksti- ega kujutisevabasid esemeid ega olendeid, mis annaksid võimaluse olemasolevat loominguliselt tõlgendada.
Maailm on üle sümboliseeritud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Kui vanasti olid haldjad, tondid, kodukäijad, kratid, merineitsid, metsavaimud - kellegi väljamõeldised, mis inimestele närvidele käisid (kommunikatsioon?), siis nagu ma aru saan on need teisenenud sloganiteks, statementideks, kaubamärkideks :-) Ma ausalt öeldes olen selle läbi elanud, tuleks osata leida oskus ennast lihtsalt välja lülitada. Joo piparmünditeed, mille on välja andnud tundmatu ettevõte tassist, mille peale on joonistatud arusaamatu koomiksitegelane, ja kui sa siis ka veel närvis oled, siis on asi tõsine :)
Post a Comment