Uniselt, aga entusiastlikult tühja kõhuga haarasin ma hommikul aknalaual šokolaadikalendri suletud pappukse taga pesitseva maiuse järele. Mitte viitsides tuld põlema panna haarasin iseenesestki mõista aknaruudu number neli järele, leidsin sealt väikese imestusega aisakellakujulise mikromõõdulise šokolaaditükikese ning nosisin käppelt ära. (Ja ma alati mõtlen, et kas nad on neid pilte sinna kalendrisse ja sokolaadikujusid kuidagi läbimõeldult paigutanud, või suvaliselt satub neljandale kuupäevale juba (!) aisakell. Elu on ju näidanud, et jõuluvanapilti reeglina esimesel detsembril maiustuse alt ei ilmu, samuti ei leia 24nda alt enamasti tavalist silmade ja suuga naeratavat kuu-ikooni või ümarate nurkadega viisnurkset tähekest, ikka jõuluvana, ikka jõuluvana!
Noh, esiteks võite teha sellest omad järeldused. Et jah, mul on sellises kõrges eas ikka veel esimesel detsembril päkapikkude toodud šokolaadikalender. Indeed on.
Teisest küljest aga - kui pea oli veidi selginenud võtsin ma momendi, et istuda voodiäärele ja vaadata, mis pilt mul siis õieti seda kalendrit ehib, nostalgitsemise mõttes või nii - et no omal ajal sai ikka pildi sisse lausa mindud ja kujutletud, et kalendril olev jõulutemaatikast kubisev joonistus on šokolaaditükikeste ning nende all peituvate piltidega omavahel tugevas seoses omaette võlumaailm.
Istun ja pean vaikset hommikumomenti ning avastan - Oh õudu! - ma mitte ei avanud neljanda kuupäeva akent ning ilmaasjata üllatusin selle šokolaadist aisakella aspekti üle - kuna pilt kalendril on ju kirju, ei näinud ma varahommikuselt pimedas toas, et tegemist on aknaruuduga number 14, mitte 4. "Õunõu, mis nüüd saab?" Aga noh, kuigi mõned asjad kunagi ei muutu peaaegu kunagi siis erinevalt... ütleme kolmeteistaasta tagusest ajast - ei, ma ei avanud pealekauba ka aknaruutu numbriga neli, ega söönud seda "õige" kuupäeva all olevat tükki ette ära. Progress on ikkagi toimunud.
Ja üleüldse, vot avangi parasjagu neid ruute, mida tahan. See šokolaadi jupikeste kalendriks vormistamine on ka üks sotsiaalne konstruktsioon. Vabalt võin südamerahus homme number 24 alt jõuluvana ära süüa ja jõululaupäeva hommikul naeratavat kuud hambaauku toppida. Väikestel inimestel on selleks ajaks juba nagunii kõik ette söödud või kinniste pappakende taga peituvad saladused hiljemalt viieteistkümnendaks kuupäevaks välja selgitatud.
Et mis mõte sellel siis üldse on, kui niimoodi püha jõulukalendri vastu mässama hakata? Miks mul seda kalendrit vaja on?
Vat, päkapikud tõid.
Teisest küljest aga - kui pea oli veidi selginenud võtsin ma momendi, et istuda voodiäärele ja vaadata, mis pilt mul siis õieti seda kalendrit ehib, nostalgitsemise mõttes või nii - et no omal ajal sai ikka pildi sisse lausa mindud ja kujutletud, et kalendril olev jõulutemaatikast kubisev joonistus on šokolaaditükikeste ning nende all peituvate piltidega omavahel tugevas seoses omaette võlumaailm.
Istun ja pean vaikset hommikumomenti ning avastan - Oh õudu! - ma mitte ei avanud neljanda kuupäeva akent ning ilmaasjata üllatusin selle šokolaadist aisakella aspekti üle - kuna pilt kalendril on ju kirju, ei näinud ma varahommikuselt pimedas toas, et tegemist on aknaruuduga number 14, mitte 4. "Õunõu, mis nüüd saab?" Aga noh, kuigi mõned asjad kunagi ei muutu peaaegu kunagi siis erinevalt... ütleme kolmeteistaasta tagusest ajast - ei, ma ei avanud pealekauba ka aknaruutu numbriga neli, ega söönud seda "õige" kuupäeva all olevat tükki ette ära. Progress on ikkagi toimunud.
Ja üleüldse, vot avangi parasjagu neid ruute, mida tahan. See šokolaadi jupikeste kalendriks vormistamine on ka üks sotsiaalne konstruktsioon. Vabalt võin südamerahus homme number 24 alt jõuluvana ära süüa ja jõululaupäeva hommikul naeratavat kuud hambaauku toppida. Väikestel inimestel on selleks ajaks juba nagunii kõik ette söödud või kinniste pappakende taga peituvad saladused hiljemalt viieteistkümnendaks kuupäevaks välja selgitatud.
Et mis mõte sellel siis üldse on, kui niimoodi püha jõulukalendri vastu mässama hakata? Miks mul seda kalendrit vaja on?
Vat, päkapikud tõid.
No comments:
Post a Comment