Juhtus selline lugu (egosurf), et leidsin kellegi preili blogist häid ja halbu bloge lahkava sissekande. Mulle jäi meelde, et mõttetud olla need tüdrukud, kellel on blogid stiilis “tsau, tulin just koolist ja nüüd söön võileibu...” või “kallikesed, sorri, et pole nii ammu kribanud, olin kogu aeg aeroobikas...”. Ja et asi selge oleks – vot siin ei olnud mul tõesti põhjust ennast puudutatuna tunda, aga... Tekstis viidati ka mõnedele konkreetsetele lehekülgedele ning kommenteerijad jagasid ka "halbade" blogide aadresse: Tsikih2ng.blogspot.com - see eit arvab, et on Carrie Bradshaw. Haige Niisiis – et te teaks – ma mitte ei ARVA, et ma olen kärribräädshoo, vaid kujutage ette, et ma OLENGI. Ja järele mõeldes – kõik minu sõbrannad on ka, ausalt! ... hähähäää Ja et asi veel selgem oleks - "halb" blogi on sama suhteline nagu "grillkanagi". See on kellegi arvamus, mis põhineb kellegi huvil, teadmistel, eelarvamustel, hoiakutel, väärtustel. See sõltub tema soovist ja võimest teatud diskursuseid mõista, analüüsida ja kaasa mõelda.

Uhkeimad jõulud peetakse kaubamajas või filmis. Õnneks mitte täiuslikuimad!?

Miks mulle naised ei meeldi?

Tihti õpivad nad ärijuhtimist ja võõrkeeli (aga mõnikord ka kosmeetikuks). Nad käivad kolm-neli korda nädalas aeroobikas; nende boyfriendil on OÜ või AS; nad käivad kord nädalas sõbrannadega klubis tantsimas ja arvavad, et Dolce&Gabbana, Versace, Armani või Calvin Kleini nimi peab välkuma vähemalt(!) ühel seljasoleval rõivaesemel. Neil on tumepruuniks/kollaseks/rõveoranžiks kõrbenud näo- ja kehanahk pluss kunst-, geel- või kangasküüned. Vähemalt üle kahe päeva käivad nad oma kuivanud nahka solaariumis “värskendamas”, et jumala eest mitte mingiks keskmiseks kahvanäoks muutuda. Niisutavaid kreeme kulub rohkem kui mehel bensiini bemmi tarbeks. Meigita ei lahku nad kodust iialgi! Tikk-kontsaga kingi on neil rohkem kui köögis taldrikuid. Nad otsivad end iga nädal erinevate klubi- ja peoportaalide galeriidest (nad soovivad üle kõige saada kuulsaks) ja usuvad Cosmopolitani armu-, seksi-, ilu- ja moenõuandeid. Puhkamas käivad nad Egiptuses, Türgis või Kanaaridel. Tänaval, Viru Keskuses, vanalinna butiikides või Stockmannis tulevad nad vastu kahe või kolmekaupa ning hoolimata sellest, et ühel on vesinikuga blondiks söövitatud ning teisel süsimustad imeõhukesed karvad, mida kunagi nimetati juusteks - näevad nad kõik TÄPSELT ÜHESUGUSED välja. Ja kogu selle õuduse juures arvavad nad, et on maailma pandavaimad eided.

Sinu jõulud?

Kujuteldavad jõulud: mõtestatud pikk nädalalõpp perega maal vanaisa juures looduses, koduvein küünlavalgel ja ühised mälestused ajast kui kaubamaja polnud veel kirik ja shoppamine religioon. Reaalsed Jõulud: säravasse pakki topitud suvalised asjad kaubanduskeskuse jõuluosakonast peale kahetunnist rasvase toidu manustamist televiisori saatel äärelinna liisitud majas. Paradoks: Kujuteldavaid jõule reklaamitakse kui idülli ja saavutatavat reaalsust läbi materiaalsete hüvede (e reaalsete jõulude). St. enne kui asud oma jõule veetma, astu kindlasti läbi kaubamajast/kaubanduskeskusest/hüper-või supermarketist ning osta endale ja kõikidele keda tunned tavaari, mis "aitavad" sul veeta idüllilisi (e kujuteldavaid) jõule. Inimeste rumalusel pole piire. Turundusinimeste rumalusel (mida nad ise peavad kavaluseks) pole samuti piire. Ja ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes poleks selle reaalsuse ohver. Hullus.

Uhke koht see Tartu

Äsja jõulutuledesse lülitatud linn. Paljudest kohvikutest õhkuv koogikeste, hõõgveini ja ülima pidulikkuse hõng. Ja kõige ilusam koolimaja maailmas - Tartu Ülikool. Mööda linna ja eriti vanalinna ja eriti ülikooli peahoone ümber sagivad uhketes rüüdes väärikad prouad ja musta pika mantliga härrad. Korporandid kandmas uhkusega oma teklit ning paljud noormehed toomas keemilisest oma kilesse pakitud värsket ülikonda. Piisab ühest tiirust kesklinnas, et tajuda - see ei ole mingi tavaline päev - on reede, 1.detsember, Tartu Ülikooli sünnipäev. Linn täis uhkust, au, väärikust, akadeemilisust ja ülimat pidulikkust. Suures uhkes aulas võtavad sõna vähemalt (!) Ilves, Jänes ja Aaviksoo. Peetakse kõnesid, surutakse kätt, rõõmustatakse Alma Materi üle, jagatakse lilli, juuakse kohvi ja süüakse torti. Õhtul on ball - aasta oodatuim ja tudengite jaoks üks esinduslikumaid pidusid, kuhu oma nina pista. Tantsitakse, nauditakse glamuurset programmi ja õhkkonda. Peale balli minnakse traditsioonilisele Poslebalale või vähemalt oma parimate ülikoolisõpradega kuhugi natuke veel pidutsema. Keegi ei taha, et selline imeline päev otsa saaks. Toredate inimeste kontsentratsioon on Tartus alati kõrge olnud. Oh õndsat tudengipõlve!

Mulle meeldib, et Hõbemäe suurim mure selle nädala EE-s on daamide kleidid iga-aastasel presidendivastuvõtul, ja kuidas küll tuleksid kõik kutsutud prouad toime vastuvõtu läbiviimsega Tartusse - kaob ju võimalus astuda limusiini otse juuksuritoolist, maniküürist või kleidisalongist. Sellest on mul küll kahju, et daamide kleidid said olulisemaks kui Tallinna-autonoomia hajutamine. Aga üks teine asi, millest ma lihtsalt aru ei saa on see, et miks Rahvusraamatukogu garderoobitädid peavad kandma rohelisi kittel-põllesid. Jah, tegelikult peavad sama tegema ka Tartu Ülikooli raamatukogu garderoobitädid. Kahju, et armsad hallipäised vanatädid, kes nagunii numbriandmislahingut peavad, on sunnitud lisaks olelusvõitlusele töökohal kandma ka voodilina-materjalist sinist või rohelist kittel-põlle. Võeh!

Studio Barbie 2006

Mis? STUDIO BARBIE 2006 - Mattel toob Barbie kaubamärgi all välja väikestele-roosadele preilidele mõeldud rõivabrändi; seks puhuks korraldati aktsioon, mille käigus pildistati väikseid roosasid preilisid kandmas Barbie-rõivaid reklaami tarbeks. Fotosessioon nagu fotosessioon kunagi. Kus? La Fayette'i kaubamaja. Pariis Millal? 31.oktoober 2006 Miks? Tänapäeval kujundatake bränditeadlikkust ja ostuharjumusi juba lapsepõlves.

1. Kõigepealt tuleb üles ehitada väike-roosa-stuudio ja värvata väikesed-roosad-preilid modellideks. Seejärjel tuleb nendega armsalt ja sõbralikult tegeleda, neile veelgi-armsamad-väikesed-roosad riided selga anda ning neid sättima hakata. Ees ootab pildistamine. "Minu elu esimene modellitöö." 2. Seejärel tuleb neesamad emme-issi-lumehelbekesed ära föönitada, nende juustesse krunnide sisse paberit toppida, et nad võimalikult miki-hiired välja näeksid ning vajadusel ka natuke mukkida ja toode hakkab juba looma. "Kohe-kohe astun poodiumile ja mind pildistatakse. Oijee!", mõtleb väike-roosa ja lehvitab eralduslindi taga säravale emmele, kes aeg-ajal baby-Diori osakonda kiikab ja samal ajal shopata püüab. 3. The Hetk on saabunud. Poos. Shoot. Little Barbie letsgo.

4. "... oi, onu... jaa, täitsa hästi oskad pildistada" - "... kuigi ma ei saa vist päris täpselt aru, miks ma niimoodi kangelt pean seisma, aga okei:)" 5. Ja lõpuks registreerib mustas ürbis prillidega ja suure Louis Vuitooni märkmikuga madame väikse-roosa Emme uueks püsikliendiks, annab lumehelbekesele suures roosas paberkotis Barbie-nänni ja kõik naeratavad. :) Väikesed logomaanid letsgo!

Hajameelsed miljonärid

Selle nädala (02.11.2006) Eesti Ekspressi A-osa leheküljel 33 on foto Venemaad Eurovisioonil esindanud meeslauljast, kes on kutsutud Moskvas toimunud miljonäride laadale (aga kes ise saja rikkaima miljonäri hulka ei kuulu), ja kelle Yves Saint Laurenti vöö on tagurpidi tema teksade peal - ta on vöö läbi aasade ajamist valelt poolt vale pidi alustanud, vöö pandlal on selgelt eristatavad tähemärgid Y S L, aga see mees kannab oma vööd nii, et on L S Y ja kujuta veel nüüd ette neid upsidedown. Unustas? Või naine kinkis talle hullult kalli vöö ja mees ei pööranud vöö pandlale erilist tähelepanu. Või on ta hoopis rebel stiilis mind-ei-huvitagi-mis-firma-vöö-see-on-peaasi-et-ta-mu-D&G-teksaseid-üleval-hoiab. Hihi.

Päris Pariis

„Kui sa kusagilt midagi otsid, siis Pariisis on see kindlalt olemas.“ - Pariisis on tõesti kõike, mida sa võiksid soovida näha või kogeda: ilusaid inimesi, koledaid inimesi, rikkaid ja vaesed, värvilisi ja valgeid, odavat ja kallist... võib öelda, et igast linnast leiaks kõike natuke, aga Pariisis tunneb seda eriti hästi omal nahal – kõik võib juhtuda... või siis mitte juhtuda. Segadust rohkem kui Itaalias. Rõõmustada võib odavate metroopiletite ja hea ühistranspordisüsteemi pärast, tohutute kunstiväärtuste, vaatamisväärsuste ja silmailu pärast kesklinna ilusatel väljakutel ja tänavatel. Kurvastada võib selle üle, et hotelli broneering on teadmata-interneti-avarustesse kaduma läinud, et isegi hotelliinimesed ei oska korralikku inglise keelt ning üleüldse ei kohta sa siirast rõõmu sinu Pariisis viibimise üle. Jah, kui sa just oma parimale sõbrale ehk külla ei lähe. Pariislased arvavad, et nemad ongi maailma nabad. Nad naeratavad vähe, ei vabanda kui trügivad (täielik vastand inglastele), jõllitavad kui sul on midagi huvitavat seljas (täielik vastand ameeriklastele, kes üldse teisi inimesi tähele ei pane, aga samas arvavad samuti, et on maailma nabad), nagu ma juba ütlesin, inglise keelt ei armasta ega taha rääkida ning võivad olla surmani tüütud. Lisaks ei meeldi neile ülemäärane märgistus ei kauplustes ega tänava viitade/siltide osas. Vähem täpset ja kontreetset infot oleks justkui parem – vaata ise, kuidas hakkama saad. Aga prantslased on ilusad. Minu arvates palju ilusamad kui itaallased. Turistikohtade inimesed ei ole enamasti prantslased, või kui on, siis kusagilt provintsist, aga samuti ilusad. Aga poes, metroos, bussis, pargis... kui oskad eraldada need vähesed tõelised prantslased paljudest muudest kirjutest inimestest, saad aru, et nende näojooned on ilusad, ning nende ilu võib tõepoolest peituda hoopis riiete all. Näiteks pesus. Noored prantslannad on nagu kõik ülejäänud noored euroopa preilid – kannavad pikki ratsa-saapaid, skinny-jeanse ning moodsaid avaraid ruudulisi või mustasid jakikesi ja suuri märsse. Või siis leggingseid ja printsessi-kingakesi. Ühest küljest nad justkui teesklevad, et on sügis-talvine hooaeg ja lisaks kauplustes õhutatavale jõulumeeleolule tuleb sellele ka ise kaasa aidata – kanda muidugi talveriideid ja –aksessuaare. Teisest küljest on aga ennelõunane päike nii ere ja soe, et võib isegi veidi päikest võtta ja ma ei liialda kui ütlen, et 30.oktoobril oli sooja vähemalt 20 kraadi. Moes on see, mis igal pool mujalgi.

Ülbed aga ilusad need prantslased. Või õigemini - väga prantslaslikud - ma ütleks, et kõik stereotüübid kehtivad. Samas kui eestlaste kohta ei saa minu arvates öelda, et me oleme väga eestlaslikud - kord me olema nagu ameeriklased ja kord nagu venelased ja siis teeskleme, et peaaegu nagu soomlased jne. Identiteedikriis, eks. Prantslased seevastu on väga eneseteadlikud.

Logomaani jutud

Hulludel päevadel nägin Kaie Kõrbi. Täna uues Emporio Armanis nägin Maria Avdjushkot. Einoh, ma olen kindel, et see ei näita mitte midagi. Kaie Kõrb on juba käinud või kindlasti tulevikus külastab uut Armanit Tallinna City’s (te ju ikka vaatasite seda Pärlipeegli saadet, kus Imre Kose rääkis Vertigost ja arenevast innovaatilisest hüperkuulist Tallinna City'st, eks?) Ja Avdjushko on vähemalt ühe korra Hulludel Päevadel käinud. Sellised kollased uudised, et te teaks. Tegelikult ma tahtsingi kommenteerida seda Armani asja. Esmaspäevase varajase pealelõuna kohta oli seal õudselt palju rahvast, kõik urbanistlikud moenaised vaatasid huvitatud ja asjaliku näoga rippuvaid ja riiulile asetatud hilpe ja küsisid blondidelt musta riietunud klienditeenindajatelt (mitte müüjatelt!) nõu või abi. Üks klienditeenidaja (jumal hoidku sõna kassapidaja kasutamise eest!) seletas kassasse pöördunud kliendile naeratavalt ja üli-üli sõbralik-heasüdamlikult, et jube kasulik oleks vormistada ka kliendikaart, a la „alates 5000-kroonisest ostust saab nii ja nii palju allahindlust ja alates 10 000-kroonisest ostust nii palju ja 30 000-st niipalju... jne“. Klient oli veidi üllatunud ja küsis üle, et „misasja, esimene allahindlus on alates 5000-st jah?“ (klient oli ostmas paaritonnist pesukomplekti). Aga – mulle tohutult meeldis sisekujundus ja läikivad mustad pinnad ja kõrge lagi ja väljapeetus. Ja kuna päris palju linnabeibesid oli sel tunnil uues Armanis liikumas, siis ei olnud seal ka sellist ahistavat ülimat jälgimist tunda. Vot see mulle meeldis. Ja ühed lillad neljatonnised kingad jäid ka mu radarile tiksuma. Täpilisest sametist pluus ka (6300.-). Hiljem tänaval ma mõtlesin isegi, et järgmine kord tööintervjuul kui palgasoovi küsitakse, siis ma ütlen, et ma tahaks nii palju, et jaksaks Armanist endale värki osta. Kõrvalasuv Nude oli sisekujunduselt sama postmodernne ja kena, aga sisult nagu iga teine väike mõttetu üle-eelmise hooaja kraami müüv butiik. Ja Reet Linna tagumik pühapäevases Tantsud Tähtedega saates oli ikka kohutavalt üle polsterdatud-kokkutõmmatud-surutud, kleiti topitud, nagu kukuks kohe ära.

PS! Ei maksa unustada, et Emporio Armani on Armani kaubamärk, mis on suunatud nooremale ja mitte nii ostujõulisele kliendile kui Armani Couture vms. Emporio on Armani "odav" allbränd.