Prada kingad on alati imelikud olnud. Heas mõttes. Kingi tean ma enamasti paremini kui riideid brändide järgi. Hea näide Eestis müügil olevatest on Vagabond ja Bronx - ma usun, et vähemalt moeteadlikud tšikid enamasti tsekivad ära kui sul on nimetet kaubamärk jalas. Riideid brändide järgi eristada on minu arvates üldse palju raskem - trendid ja kangad tihti kattuvad. Alati eristatavad on aga Chanel (ruut, väike must.., õmblused, tepingud jne), Armani/CK (omavahel lähevad nad mul muidugi sassi, kuna mõlemad on minimalistlikud), Versace (jõle kirev kraam) ja D&G. Mõnel juhul tunnen ma ära ka Anna Sui, Paco Rabanne'i, Oscar de la Renta, Chloè, Stella McCartney ja kindlasti Vivienne Westwoodi toodangut. Mõnikord ma mõtlen (ja Multikategelane mõtleb vist ka), et miks kuradi pärast ma seda tean? Mis pistmist mul üldse nende asjadega on? Või miks ma näen suveöösiti unes lumelauasõitu?
Pärast seda kui Åres sattusin ankurtõstuki küljes sõitma koos ühe rootslasest Ph.D kraadiga meesterahvaga ja juttu rääkima, hakkas mu mõte liikuma. Ta küsis minult: "How come you there in Estonia snowboard? Isn't it quite flat there?"
Samamoodi oleks samasugune mees mõnes teises situatsioonis võinud minult küsida moe kohta - miks ja kuidas on nii, et ka meie siin, Eestis, kus pole ühtegi maailmatasemel moeloojat ega näiteks Chaneliga võrreldavat kaubamärki, teame ja tunneme neid asju enda meelest üpris hästi.
Eesti on maailma mõttes väike-olematu-täpike, mille kohta, jah, ikka veel, välismaal küsitakse, et "Estonia, is it a sandwich?".
Ja üllatuseks ei ole minu edasises mõttekäigus mitte midagi ebaloogilist ega irratsionaalset. On selge, miks meile meeldib lumelauatada ja miks me mõnikord kujutame ette, et meil on jõle glamuurne moekultuur.
Mis sest, et meil on umbes kaks enam-vähem sõidetavat küngast; et meid ei saa iial võrrelda Alpide, Skandinaavia või Tatra mäestikuga. Ma naeraksin, kui keegi tuleks Austriast Eestisse snowboardima. Ja ma naeraksin, kui mõni Milanost pärit inimene tuleks Eestisse moodi õppima - kuigi - inspiratsiooni mõttes päris hea idee! Lauatamise mõttes - mitte nii hea.
Moega on meil üldse paremad lood. Erinevalt lumelauaspordist, kus meil pole isegi koondist ega end selle alaga end ära elatavat sportlast, on meil end moekunstiga äraelatavaid inimesi ning võimalus omandada moes koguni magistrikraad. Lisaks ei sõltu moemärkide teadmine, tundmine ja tarbimine kohalikust kliimast ega geograafilisest positsioonist. Neid on meil hõlpus meedia vahendusel õppida ja õgida.
Lumelauasport on siia jõudnud aga peamiselt aktiivsete ja ekstreemsust otsivate inimeste kogemuste vahendusel; mood ja sellega seonduvad teadmised aga, ma usun, pigem tele ja ajakirjanduse vahendusel. Kui lumelauaspordi külge on haagitud teatud imago ja teatud tüüpi inimesed (ekstreemsuse mõiste), siis moega on teisiti - see on meile kättesaadavam ja võibolla ka köitvam. Tarbimise diskursus on lihtsam kui lumelaua(või spordi üleüldse) oma. Kõik tarbivad, aga sporti mõned ei tee.
Lumelauasõit kui ekstreemsport - ma usun, et Kuutsemäelt alla laskmine ei ole eriline ekstreemsus ning lumelauasport kui tänaste teisemeliste seas juba meinstriim, ei väärigi niivõrd ekstreemsuse kuivõrd populaarsuse maiku. Seega tuleks ekstreemsuse mõistet ettevaatlikult kasutada, eriti kui räägime Eesti kontekstis. Loomulikult on laudamisel ja laudamisel vahe (laudamine on kole sõna, suusatamine on palju ilusam, but what can I do...). Kaks korda elus laua alla saanu ja paar päeva Otepää küngastel oma O'Neill'i, RipCurli või Roxy rõivaid näidanu on pigem eputaja kui äss sõitja. OK, mis kellelegi oluline on, eks. Ekstreemsportlaseks sind sellisel juhul nimetada oleks aga tõeliste ekstreemsportlaste suhtes täiega ebaõiglane. Enamik inimesi ei küündi eal sinna, kus end profispordiga ära elatavad või maailma kõrgeimatelt tippudelt laskuvad tõelised ekstremistid.
Nagu ma juba ütlesin, meil siin Eestis pole ette näidata ühtegi ässa moebrändi (Madame V-st me ei räägi, selle taga on ju hoopis mingi Brasiilia tšikk). Ma mõtlen oma nime ja kaubamärgiga kuulsaks saanud eestlasest moeloojat. Ja kui nüüd järele mõelda - ei tule mul meelde ühtegi näidet ka Lätist, Leedust, Soomest...
Seetõttu pole meil siin Eestis vähimatki põhjust olla moe- või lumelauaülbikud - maailmamastaabis oleme neil aladel madalamal kui muru.
Aga - hoolimata sellest kurvast tõsiasjast, et Eesti on nähtamatu nii moes kui lumelauaspordis on meil mõlemal alal usinaid pürgijaid, mis on tuhat korda parem kui mitte midagi. Ja arenguruumi on üüratu palju. Seetõttu pole ohtu, et inspiratsioon või eeskujud kaoksid. Väike eksklusiivsus köidab ju paljusid püüdlikke ja lääne trendidest juhinduvaid inimesi. Ning meil endal ei ole neile aladele ka midagi vastukaaluks pakkuda - midagi tõeliselt šeffi ja lahedat, mis köidaks nii noori kui vanu ja oleks väga eestlaslik või eestlaslikult äge. Oma viga.
Ühest küljest tänu meediale ja teisest küljest tänu tugevale sisemisele tahtmisele küündida millegi suurema ja glamuursema poole, soovist teha midagi igaühele kättesaamatut ja tunda ennast ka väikeses riigis võitjana, on meil moe- ja lumelauaharrastajaid päris palju. Mõnikord piisab enese võitjana tundmiseks osalemiskutsest mõnel kohalikul šhowl nagu Supernoova või lumelauaga hüppe äraõppimisest munakal.
Ja kuigi ma olin siin kirjutises optimistlik, tahtsin hoopis soovitada kriitilist suhtumist - mõnikord nii proffidesse kui wannabe'desse, nii moes kui spordis.
