Moodsa aja mured

Mulle meeldib kirjutada. Ja mulle meeldib lugeda. Mulle meeldib see, kui keegi loeb minu kirjutatut ja see meeldib talle. Mulle meeldib siis ka, kui see, mis ma kirjutan, kellelegi ei meeldi. Puhas inimlik edevus. See on lihtsalt minu ekspressiivsus. Mõned siia ajaveebi jõudnud inimesed tulevad siia vanast harjumusest – et vaadata, millest ma kirjutan ja võibolla natuke aimata, mida ma teen. Igapäevaselt me ei suhtle ja üksteise eludest tegelikult palju ei tea. Need inimesed tulevad siia näiteks Orkutist, sest siis nad ei pea minu ajaveebi aadressi meelde jätma – see on ju tänapäeval nii komplitseeritud – pea ei ole prügikast. Isegi mõned minu parimad sõbrad jõuavad siia Orkutist ja selle üle olen ma küll kurb. Neil on meeles nende pangakonto number, isikukood ja kodune aadress. Aga nad ei tea peast ühegi oma sõbra telefoninumbrit, veel vähem siis blogiaadressi. Mul on kahju. Mind pole enam Orkutis. Ma ei tea, kas seetõttu jääb siin külastatavus nüüd väiksemaks või mitte, aga ma loodan siiralt, et lõppude lõpuks saavad ka parimad sõbrad aru, et virtuaalsus ei ole kunagi päris. Internetil ei ole füüsilist kehastust. Samuti ei kandu virtuaalsed suhted enamasti üle füüsilisse reaalsusse. Eile me vaidlesime, et kas Orkut on hea või halb. Et kas see on ideaalne CIA andmebaas või “rikka mehe Rate” või virtuaalne kalender-märkmik, mis ühendab sinu sünnipäeval sind ja sinu tähtsuselt teisejärgulisi tuttavaid, kes sulle õnnitlusi skräpivad. Õnne soovivad inimesed, keda ma “näen” võibolla kord aastas. Ja sedagi internetis. Või inimesed, kes on jäänud minevikku. Kellega meil pole eriti midagi ühist või isegi millestki rääkida. Jah, ma tunnen ennast meelitatuna, kui keegi, kellelt seda oodanud poleks, soovib õnne. Sest ta on pööranud mulle tähelepanu. Inimesed armastavad tähelepanu. Isegi kui see ei ole “päris” tähelepanu, vaid lihtsalt notice, mis avaneb, kui sa iseenda kontole sisse logid ja nartsissismist pimestatuna hakkad iseend teiste kaudu defineerima. Ma ei usu virtuaalsesse õnne. Jajah, see on nagu small talk; elementaarne moodsa aja viisakus. See on lihtne ja inimlik edevus, mis kannustab meid Orkutis õnne soovima ning seda ise võimalikult paljudelt “sõpradelt” tagasi saama. See on üksteise peegeldamine, mis tegelikult suurt midagi ei tähenda. Tõelised sõbrad helistavad või tulevad külla nii või teisiti. Ja see on oluline. Ajaveeb on tegelikult natuke nagu Orkut või Rate, minu puhul teatud piirini on ka edev. Aga viimaste kuude jooksul olen ma jälginud seda Orkuti edevust ja poosiga sisu, ja ma mõistsin, et see pole minu jaoks. See ammendas ennast täielikult. Ja juhul kui Orkut on nagu iga teine asi elus – laine või puhanguna mööduv nähtus – siis minu jaoks on tuul vaibunud. On aeg purjetada mujale. Ja lõppude lõpuks – millest me üldse räägime? Orkut tingib selle või tolle... naeruväärne. Ma loodan, et te tulete siia tagasi. Ja et minu sõbrad helistavad mulle, kui mul on sünnipäev. Ja kui nad tahavad, siis jätavad minu blogi aadressi meelde, sest Orkut enam ei aita.

Vaata kui paks ma olen!

Osalised: Kolm väikest-roosat-trikood (nii umbes 10-aastased) Asukoht: Aura keskuse saunalava esimene väike preili: "ma olen nii paks" teine väike preili: "oled või?" esimene väike preili: "vaata, kui ma laman, siis ma olen peenike!" (viskab saunalavale selili, nii et kõht tõmbub sisse ja muutub lamedamaks, nagu ikka juhtub, kui selili viskad) kolmas väike preili (niheleb): "jajaa, lähme nüüd ujuma..." esimene väike preili: "Vaata, ainult nii olen ma peenike. Vaaaata kui peenike ma olen!!!" teine ja kolmas tatsavad lavalt alla ja kaovad ujuma. Kolmas loivab järele. (tegelikult oli ta sama peenike, nagu kõik imeväikesed peenikesed roosad tüdrukud)

Kleidid ja Poliitika

Alapealkiri: Kodanikud, kas te olete idioodid või?

Räägime välimusest. Kleitidest, kriitikast, kommenteerimisest. Mind ajendas kirjutama järjekordne/iga-aastane uus kõneaine – presidendivastuvõtul käivate tualettide üle arutlemine. Märksõnad: ebakompetentne (suvalised moeahvid võtavad sõna kommentaariumis), ette-kritiseeriv (23.02 SLÕLi esikaas) ning absoluutselt ebavajalik. Sõnavabadus ei ole see, kui antakse võimalus internetis kõiki tekste/pilte kommenteerida. Ja sõnavabadus ei ole see, et iga tropp ütleb ükskõik millisel ajal ükskõik kelle kohta ükskõik mida. Ja sõnavabadus ei ole nagu raha või alkohol, et "s*tt värk, raiskame ära, võtame igal pool sõna". Vastupidi, see on meie võimalus ja seda ei tohiks ära kasutada nii, nagu praegu tehakse. Loe edasi. Aga nagu näha viimase aja meediat jälgides - eestlastele (eriti mingile spetsiifilisele defineerimatule osale eestlastest, kellel kahjuks on ligipääs internetile ja telefonile) jääb pidevalt ette kellegi välimus, rõivad, aksessuaarid... – väline kuvand, millise inimene on avalikkusele jätnud. Eriti jääb see aga ette pidulikel puhkudel, tele-esinemistes ja kõigile ligipääsetavatel fotodel. Ja veel rohkem jääb inimeste välimus ette siis, kui antakse võimalus kommenteerida. Tuld ja kütame! Ma ei puuduta ja mind ei huvita kommenteeritavate poliitiline taust, erakondlik kuuluvus, isiklikud suhted, hariduskraad jms. Tuletan meelde, et me räägime välimusest, täpsemalt rõivastusest. Toon mõned lollakate küsijate/kommenteerijate näited: 1) Evelyn Sepp käis Kahvli saates ja vaatajad said võimaluse küsimusi esitada, küsis Keegi: “Proua Evelyn, miks teil nii suured pärlid kaelas on? Kas need pärlid on ehtsad?” – mis f*king küsimus see on? Millest te kodanikud räägite? 2) Rein Lang käis Kahvli saates ja vaatajad said võimaluse küsimusi esitada, küsis keegi: “Miks teil prillid kogu aeg ninal on? Kas te laenasite oma kampsuni Mark Soosaarelt?” – ou mai... mis te arvate, kas see võis olla see sama idioot, kes sarnaseid küsimusi küsis? Kas Kahvli saate vaatajate seas on mingi üks idikas, kes pidevalt nõmedaid küsimusi pritsib või on neid veel? Mis kuradi teema on inimese kampsun või prillid ninal? Inimesed, teile antakse poliitik, riigi- ja ühiskonna seisukohalt oluline isik ja te saate küsida oma elu puudutavaid küsimusi ja te küsite fakin imalaid pärli-prilli-kampsuni küsimusi. 3) Evelin Ilves sai tohutu kriitikatulva Briti kuninganna visiidi aegse kostüümi üle – selle teema idu kaevati välja kusagilt UK sopa-ajakirja ridade vahelt, kellel ongi kombeks absoluutselt KÕIK inimesed maha teha. K*rat – mis arenenud ühiskonnast me räägime üldse? 4) 23.02.2007 Õhtulehe esikaanel “ilutses” küsimus “Kelle me sel aastal risti lööme?” – saate aru, juba ette ära on vaja hakata asju maha tegema stiilis – keegi-on-nagunii-kole. Imal, ma ütlen. Imal. Ja viimaks, millest ma tegelikult tahtsin rääkida; Delfi ja Postimehe kommentaare ei maksa kõrgema intelligentsusega isikutel vaadatagi. Ülejäänud ehk kannatavad ja ei lähe nii närvi nii tohutult labaste asjade peale. Need lugejad/kommenteerijad must be totaalsed idioodid ja keegi ei vääri selliseid kommentaare. Palun, lõpetage ära see illusioon sõnavabadusest Internetis. Go get real life. Nagu võiski arvata, oli kõige vähem kommentaare EPLi online’is. Vähem tulenevalt sellest, et kodanikelt nõutakse kommentaari kirjutamiseks esmalt enese registreerimist ja sisselogimist. Ning tulenevalt sellest, et Internetis artiklitele kriitilisi kommentaare kirjutavad inimesed (kommentaatorahvid, nagu ühes blogis väga tabavalt defineeriti) ei julge end kuhugi registreerida ning veel vähem oma nime või isegi kasutajanime all kommenteerida. Peaasi, et saaks võtta endale anonüümse suvalise nime ning täiega kütta – rõvedaid, kirjavigadest pakatavaid, mõttetuid ning sisutühje kriitlisi nooli inimeste välimuse pihta, kes seda tegelikult ei vääri. Ja üleüldse – mida teab enamik inimesi etiketist ja kombekast rõivastumisest? – Kas sind on kunagi mõnele pidulikule vastuvõtule üldse kutsutud? Kas sa oled kunagi üldse lugenud mõnd etiketi raamatut? (Hns, ära vasta:)) Lühikokkuvõte: vähem möla, vähem kommentaare. Teeme parem kõik koos Hr. Presidendi sõnade järgi – rohkem tarkust, rohkem headust, paremat kriitikat.

Shopping and Politics vol 2

Arvan jätkuvalt, et kaubamaja ei ole valimisjaoskonna jaoks õige koht. Nagu Ketlin ütles, inimestele tullakse sellega poolele teele küll vastu, aga teatud inimesed kasutavad seda kohe eriti kurjalt ära. Näiteks sedasi.

Miks mitte teha kodanike seas hoopis teavitustööd, et valimas käiakse koolimajas, mitte kasutada ära rumalaid inimesi ostukeskuse sees ja lähedal. Mina läksin kaupsi seetõttu, et esmalt läksin ikka harjumuspäraselt sinna õppehoonesse, ja seal sain teada, et valimisjaoskond on nüüd teises kohas ning kuna mul oli kindel kavatsus kohe esimesel päeval eelhääletamas ära käia, siis otsustasin ma oma plaani ka teoks teha. Ole veel eeskujulik kodanik. See on umbes nagu õppimisegagi, et mida rohkem edasi lükkad ja üle-käe teed, seda parema hinde saad. Ja mida enam põhjalikult süvened ja korralikumalt püüad teha, seda suurem on tõenäosus vastu näppe saada.

Shopping and Politics

Käisin täna valimas Riigikogu. Poleks eal arvanud, et kirjutan siia kunagi midagi valimiste või poliitika teemal. Aga never say never. Isegi, kui ma oleksin tahtnud siia midagi kirjutada poliitikast, siis ma oleks enne pidanud ilmselt tükk aega mõtlema, kuidas ühendada poliitika ja mood või poliitika ja shoppamine või poliitika ja brändid või midagi taolist. Kuidas ühendada see, millest mulle päriselt meeldib kirjutada, sellega, mis mulle nii väga ei meeldi.

Aga - valimisjaoskond ei asu enam mitte ühes teatavas õppehoones, vaid on üle viidud Tartu Kaubamaja kolmandale korrusele. WTF. Ehk siis - nii muuseas, lähed shoppama ja talv-kevadiste hilpude kõrvale või lõunapausi ajal kohvitades võid by the way käia ka endale uut valitsust valimas.

Äkki ehitaks üldse ühe suure kupli, poogiks ostukeskuse külge haigla, vangla, kontserdimaja, teatri, kino ja kodutute varjupaiga - kõigil siis hea vahepeal käia endale kraami ostmas, laenu võtmas ja säästu hapukoort maitsmas.

Ja nagu ma juba ühes essees ütlesin(ja mida on ka enne mind öeldud), kaubamaja on meie ajastu kirik ja shoppamine religioon. Nüüd on kaubamaja ka valimisjaoskond. Ka parlament tuleb lõpuks ilmselt Viru Keskusesse ümber kolida. Ja poliitikutele võiks anda need korterid, mis sinna üles on ehitatud. Tasuta.

Lapsed tarbimisühiskonnas

M-töös olen ma mõelnud uurida laste(väiksemat sorti), noorte(tviinide) või teismeliste (tiinekate) urbanistlikke tarbimisharjumusi – bränditeadlikkust ja brändide tarbimist kaasaegse meedia mõjuväljas. Põhjendused miks oleksid üleliigsed – suvatseb vaadata vaid enda ümber olevaid nooremaid inimesi, nende välimust, kuulda nende soove ja jälgida ostukäitumist. Mis toimub?

Nt mu onutütar keeldub panemast selga midagi, millel puudub logo; minu sõbranna 13-aastane sugulane kasutab oma ema Chaneli puudrit (seitsesada per karp ja miks ta ei võiks kasutada mittemidagi või 30-kroonist?). Või nt noored kodanikud kesklinna tänavail, kes tulevad just allahindluselt endale suvalise logoga hilpe ostmast lootes saada feimi ja respekti nii reidis, koolis, kui päris elus.

Mida lähemale sellele, et ma pean otsustama, keda/mida uurida, seda enam olen mõelnud teemat vahetada, kuna ma kardan neid verinoori enda-meelest-maailma-bosse-kodanikke.

Võibolla lähenen liiga dramaatiliselt - kõige sagedamini näen oma sihtrühma VK-s hängimas, väga kõvasti karjumas ja mitte-midagi-tegemas. Being a NoLifer thinking this is Life. Mul tulevad külmavärinad, kui ma näen alla 16-aastaseid kodanikke süsimustaks/elektrisiniseks/punaseks/roheliseks võõbatud juuste/näo/küünte XXL suurusnumbri rõivaid kandvaid wannabe-Emineme ja 50-sente Tallinnas pingil lösutamas. Ja nende noori ja odavaid gruupisid samas kõrval. Või siis 11-12 aastaseid „paarikesi“ armunult käest kinni hoidmas või pimedatel õhtutel kesklinnas miilustamas. Kuhu jäid barbid, multikad ja õhtusöök vanematega?

Need jõugud ja see kaubanduskeskuses hängimise fenomenis on vähemalt osaliselt süüdi meedia: pealelendavad jõle-sefid reklaamikampaaniad, internet, kollane ajakirjandus, seltskonnakroonika ja identiteedi puudumine. Bränditurundus lastele mai ääss. Mingi(te) brändi(de), kohtade ja kujuteldavate asjade identiteedi pealesurumine nii noorelt surub juba eos alla nende potentsiaalse "normaalse" identiteedi. Sellepärast ma ei imestaks, kui saja aasta pärast ongi kõik mutandig.

Eurovisiooni lauluvõistluse ümber toimuv meediasagin, lauluvõistlus ise ning kõige enam siinne odav-"glamuurne" eelvoor on nagu C-kategooria USA filme jäljendav vaeste linnaosa kooliaula talendikonkurss, kus sinisilmsed naiivitarid ja meessoost naiivitarid käivad oma koduküla stilisti vorbitud rõivatükkidega sõbra kirjutatud viisijuppe esitamas - sooviga saada maailmakuulsaks staariks nigu Britni ja Päris.

Dedicated follower of Fashion and Slopes

Prada kingad on alati imelikud olnud. Heas mõttes. Kingi tean ma enamasti paremini kui riideid brändide järgi. Hea näide Eestis müügil olevatest on Vagabond ja Bronx - ma usun, et vähemalt moeteadlikud tšikid enamasti tsekivad ära kui sul on nimetet kaubamärk jalas. Riideid brändide järgi eristada on minu arvates üldse palju raskem - trendid ja kangad tihti kattuvad. Alati eristatavad on aga Chanel (ruut, väike must.., õmblused, tepingud jne), Armani/CK (omavahel lähevad nad mul muidugi sassi, kuna mõlemad on minimalistlikud), Versace (jõle kirev kraam) ja D&G. Mõnel juhul tunnen ma ära ka Anna Sui, Paco Rabanne'i, Oscar de la Renta, Chloè, Stella McCartney ja kindlasti Vivienne Westwoodi toodangut. Mõnikord ma mõtlen (ja Multikategelane mõtleb vist ka), et miks kuradi pärast ma seda tean? Mis pistmist mul üldse nende asjadega on? Või miks ma näen suveöösiti unes lumelauasõitu? Pärast seda kui Åres sattusin ankurtõstuki küljes sõitma koos ühe rootslasest Ph.D kraadiga meesterahvaga ja juttu rääkima, hakkas mu mõte liikuma. Ta küsis minult: "How come you there in Estonia snowboard? Isn't it quite flat there?" Samamoodi oleks samasugune mees mõnes teises situatsioonis võinud minult küsida moe kohta - miks ja kuidas on nii, et ka meie siin, Eestis, kus pole ühtegi maailmatasemel moeloojat ega näiteks Chaneliga võrreldavat kaubamärki, teame ja tunneme neid asju enda meelest üpris hästi. Eesti on maailma mõttes väike-olematu-täpike, mille kohta, jah, ikka veel, välismaal küsitakse, et "Estonia, is it a sandwich?". Ja üllatuseks ei ole minu edasises mõttekäigus mitte midagi ebaloogilist ega irratsionaalset. On selge, miks meile meeldib lumelauatada ja miks me mõnikord kujutame ette, et meil on jõle glamuurne moekultuur. Mis sest, et meil on umbes kaks enam-vähem sõidetavat küngast; et meid ei saa iial võrrelda Alpide, Skandinaavia või Tatra mäestikuga. Ma naeraksin, kui keegi tuleks Austriast Eestisse snowboardima. Ja ma naeraksin, kui mõni Milanost pärit inimene tuleks Eestisse moodi õppima - kuigi - inspiratsiooni mõttes päris hea idee! Lauatamise mõttes - mitte nii hea. Moega on meil üldse paremad lood. Erinevalt lumelauaspordist, kus meil pole isegi koondist ega end selle alaga end ära elatavat sportlast, on meil end moekunstiga äraelatavaid inimesi ning võimalus omandada moes koguni magistrikraad. Lisaks ei sõltu moemärkide teadmine, tundmine ja tarbimine kohalikust kliimast ega geograafilisest positsioonist. Neid on meil hõlpus meedia vahendusel õppida ja õgida. Lumelauasport on siia jõudnud aga peamiselt aktiivsete ja ekstreemsust otsivate inimeste kogemuste vahendusel; mood ja sellega seonduvad teadmised aga, ma usun, pigem tele ja ajakirjanduse vahendusel. Kui lumelauaspordi külge on haagitud teatud imago ja teatud tüüpi inimesed (ekstreemsuse mõiste), siis moega on teisiti - see on meile kättesaadavam ja võibolla ka köitvam. Tarbimise diskursus on lihtsam kui lumelaua(või spordi üleüldse) oma. Kõik tarbivad, aga sporti mõned ei tee. Lumelauasõit kui ekstreemsport - ma usun, et Kuutsemäelt alla laskmine ei ole eriline ekstreemsus ning lumelauasport kui tänaste teisemeliste seas juba meinstriim, ei väärigi niivõrd ekstreemsuse kuivõrd populaarsuse maiku. Seega tuleks ekstreemsuse mõistet ettevaatlikult kasutada, eriti kui räägime Eesti kontekstis. Loomulikult on laudamisel ja laudamisel vahe (laudamine on kole sõna, suusatamine on palju ilusam, but what can I do...). Kaks korda elus laua alla saanu ja paar päeva Otepää küngastel oma O'Neill'i, RipCurli või Roxy rõivaid näidanu on pigem eputaja kui äss sõitja. OK, mis kellelegi oluline on, eks. Ekstreemsportlaseks sind sellisel juhul nimetada oleks aga tõeliste ekstreemsportlaste suhtes täiega ebaõiglane. Enamik inimesi ei küündi eal sinna, kus end profispordiga ära elatavad või maailma kõrgeimatelt tippudelt laskuvad tõelised ekstremistid. Nagu ma juba ütlesin, meil siin Eestis pole ette näidata ühtegi ässa moebrändi (Madame V-st me ei räägi, selle taga on ju hoopis mingi Brasiilia tšikk). Ma mõtlen oma nime ja kaubamärgiga kuulsaks saanud eestlasest moeloojat. Ja kui nüüd järele mõelda - ei tule mul meelde ühtegi näidet ka Lätist, Leedust, Soomest... Seetõttu pole meil siin Eestis vähimatki põhjust olla moe- või lumelauaülbikud - maailmamastaabis oleme neil aladel madalamal kui muru. Aga - hoolimata sellest kurvast tõsiasjast, et Eesti on nähtamatu nii moes kui lumelauaspordis on meil mõlemal alal usinaid pürgijaid, mis on tuhat korda parem kui mitte midagi. Ja arenguruumi on üüratu palju. Seetõttu pole ohtu, et inspiratsioon või eeskujud kaoksid. Väike eksklusiivsus köidab ju paljusid püüdlikke ja lääne trendidest juhinduvaid inimesi. Ning meil endal ei ole neile aladele ka midagi vastukaaluks pakkuda - midagi tõeliselt šeffi ja lahedat, mis köidaks nii noori kui vanu ja oleks väga eestlaslik või eestlaslikult äge. Oma viga.

Ühest küljest tänu meediale ja teisest küljest tänu tugevale sisemisele tahtmisele küündida millegi suurema ja glamuursema poole, soovist teha midagi igaühele kättesaamatut ja tunda ennast ka väikeses riigis võitjana, on meil moe- ja lumelauaharrastajaid päris palju. Mõnikord piisab enese võitjana tundmiseks osalemiskutsest mõnel kohalikul šhowl nagu Supernoova või lumelauaga hüppe äraõppimisest munakal.

Ja kuigi ma olin siin kirjutises optimistlik, tahtsin hoopis soovitada kriitilist suhtumist - mõnikord nii proffidesse kui wannabe'desse, nii moes kui spordis.

Kiirmoe tarbimise dilemmad

Ma tean ühte Kleiti. Ja ühte, kellel juba on selline Kleit. Ja kus seda müüakse. Ja kui palju see maksab. Ja et neid on toodetud tõenäoliselt kogu Põhja- ja Ida-Euroopasse, ja mitte kümnete, vaid kindla peale sadade kaupa. Ja et ma ei saa endale seda Kleiti osta, sest 1) ühel, keda ma tunnen juba on selline; 2) veel kõnnib selliseid kleite ringi kesteab kus; 3) ma ei taha kõndida neile kõikidele vastu seljas see Kleit, sest: 1) siis nad teavad, et see oli Väga Fine Kleit, ning nad 2) teavad kust ma selle ostsin; 3) kui palju see maksis ja 4) et ma ka ei viitsinud otsida midagi originaalsemat ja et 5) me kõik lootsime, et teised ehk ei osta seda Kleiti. Jep, see oli Äge Kleit. Ma ei osta seda kunagi. Seega jäävad ülalkirjeldatud probleemid ära. Time to move on to next dresses...

Snowboard I love

Siis kui ma olen tagasi kodus ja kõik päevad ei ole enam Retsilt Toredad, tundub See Siin nagu unenägu. Nagu film, mida ma kunagi olen näinud või elu, millest ma alati olen unistanud...

... kui ainus millest ma hoolin on Minu Inimesed, Lumi, Päikesepaiste, mägede vaikus ja meeletu avarus. Sinine taevas ja pehmed valged nõlvad. Siin ja Praegu. Ja mul on kahju, et eesti keeles ei kirjutata lause sisse sõnu suurte tähtedega, sest ma tahaks osasid hullult rõhutada. Ja siis kui ilmad on juba soojad ja õues on suur suvi näen ma unes neid Tipp-Topp laskumisi, vaateid lumistele mägiküladele ja kuulen kõrvus vuhisevat jahedat tuuleiili. Ja nii Hea on olla. Ilmatuma mõnus see heaoluühiskond Rootsi. Ja keegi ei hooli, mis sul seljas on, kas sul on viimase või nelja-aasta taguse hooaja varustus, riided või attitude. Kedagi faking ei huvita. Siin. Praegu. Ajas ja ruumis on kõik aga muutuv. Ja ma tean, et ma olen praegu väga soft.