Kas sina oled logomaan?

Mõned inimesed o n logomaanid ja mõned inimesed e i o l e. Internetist saab endale tellida Ralph Laureni seinavärvi ja Gucci lumelaua. "Päris elus" saab neid poest ka osta, aga mitte Eestist. Siin oleks isegi kergelt koomiline minna Munakale või Kuutsemäele oma edevalt kergemeelse rõivabrändi nime kandva lauaga. Noh, mina tahaks küll sellist inimest näha, ma pildistaks siis teda ja puha. See oleks nagu vaatamisväärsus. Ma pole ju päris-elus ühtegi sellist näinud. Vogue'is ainult. Aga õigus jah, firma nimi on ju ka vaid äri. Pealegi, raha on maailmas olemas - tuleb ta ainult enda juurde suunata. Isegi siis, kui sind tuntakse kui moekunstnikku, võid sa hakata tootma müslit. Imelik. Mõned inimesed ostavad isegi toiduaineid brändi nime pärast. On siis ilusam, kui kapis on Kellogg'sid, ja mitte maisihelbed? Ja Evian, mitte tavaline vesi? Ma ei kritiseeri - kindlasti on olemas võimalus, et need tõesti on paremad. Pealegi on bränd kujutluspilt meie peas - kui sulle tundub, et Vivacolori idee ei ole päris sinu elu kontseptsioon, osta muidugi RL seinavärv.

Winterfash

Kui ma saaksin, siis ma kõnniksin ainult mööda pehmeid valgeid pilvi helesinise taeva taustal. Ei, ma sõidaks mööda neid oma valge lumelauaga, ma sõidaks mööda puuderlund sealt, kust keegi teine pole veel läinud. Ma ei teaks, et maailmas on koledaid riideid, troppe inimesi, julme sõnu ja mõtlematuid tegusid. Ma näeks ainult helesinist ja valget. Ja päikest seniidis. Vaikust, lõpmatust ja Coldplayd, kes laulab mulle kõrva. Mul pole vaja Chaneli lauda ega Prada saapaid. Need ei sõidaks minu eest. Ja mägede lõpmatuses ei huvita üksikut freeriderit su laua märk, nimi ega logo. Ma arvan, et seal oled ainult sina ja su laud ja maailma äär. Mulle piisaks selles uhkes üksinduses lihtsalt ilust, spordist ja loodusest. Kaks mu väga head sõpra on viimasel ajal üksteisest sõltumatult öelnud järgmised kuldsed (?) laused: 1. "Sa ei kujuta ette KUI hästi ma iseendaga läbi saan!" 2. "Mul pole mitte kellegagi nii huvitav kui iseendaga" Üks neist vihkab talve-sporti (mina armastan) ja teine neist shoppamist (mina armastan). Aga nad mõlemad meeldivad mulle ikkagi väga.

"Mul on samasugune pluus"

- üks mu sõbranna, kes elab Londonis ostis endale Londonis ühest poest (mida seal linnas on... hmm... kaks?) ühe roosa pluusi - mina ei teadnud et ta endale selle roosa pluusi oli ostnud - mina käisin Londonis shoppamas ja ostsin endale poest, mida seal on umbes kaks, ühe roosa pluusi - ma polnud oma sõbrannat neli kuud näinud - ma sain temaga kokku Londonis Chinatownis ühes nurgataguses kohvikus - tal oli seljas SEE SAMA ROOSA PLUUS Mis siin imelikku on? - et sa oled linnas, kus on 11 miljonit elanikku, kellest pooled on naised, kellest veel umbes pooled on võib-olla selle poe sihtgrupp, aga see pood asub äärelinnas ja tõenäosus, et mina sinna viitsin minna on väike ja tõenäosus, et mu sõbranna, kes elab hoopis teises linnaotsas ja kellele ei meeldi riiete poodides käia... - et sul on sõbranna, kes elab teises riigis ja ostab samasuguse pluusi poest kuhu teil kummalgi ei peaks asja olema, ja et SINA ostad temast sõltumatult täpselt samasuguse pluusi - et te üldse üksteist tunnete - et te mõlemad ostsite sellise pluusi linnast, kus on tuhandeid poode ja miljoneid pluuse - et te sattusite olukorda, kus mõlemad teist avastasid, et ka teisel on selline pluus Juhus? - samal päeval kui mina selle ostsin, läksin ma õhtul välja teadmisega, et täna on kauaoodatud päev, kui ma näen oma sõbrannat - ma panin oma uue pluusi selga - temal oli JUHUSLIKULT seljas täpselt samasugune pluus Eestis. Mina elan siin ja tema tuli mulle külla. Ma olin tööl ja ta tuli mulle töö juurde. Ma ei teadnud, et ta täna tuleb. Mul oli seljas SEE SAMA PLUUS. Ta oli vist juba unustanud ja ütles: "mul on ka se...".

Life like a roller coaster*

Et miks selle asemel, et lugeda brändi väärtuse integreerimisest kaasaegsete muutuste juhtimise protsessi, kirjutada, et “elu nagu lõbustuspark”?

Sellepärast, et peale seitset tundi Eesti rahvusraamatukogus, kus su kõrval istub asiaat, kelle laptop on pakitud roosa-lilla triibulisse kaelarätti ning laua peal on arvuti all valge froteerätik, muutud sa piisavalt (enese)irooniliseks, et asjalikkuse asemel võtab võimust “miss huumor” (“naine nagu komöödia”) ja “härra iroonia” (igaühel peaks olema oma härra iroonia, keda saab igale poole kaasa võtta). Aga õnneks on sõbrad, kes toovad sulle keset seda kaost raamatukokku soolaseid ja magusaid lehttaignapirukaid, mida ema on küpsetanud. Ja siis lepid kokku teha kell 8 üks väike drink geibaar Angelis koos oma “geisõpradega”, kes “mitte kunagi ei võta eesmärgiks juua ennast laua alla” (sest et õhtu lõpuks olime me kõik piisavalt meeldivalt vindised). Ja siis räägid neile kõige ehedamaid blondiininalju, tehes vahepeal ise väga blonde märkusi selle kohta, et “minu meelest on nad mõlemad idioodid”. Ja räägid neile mitu roosat asja sa täpselt Londonist ostsid ja kus ja millal neid näha saab. Ja siis te saate laua, mis on “just teile” “reserveeritud”(sest et tegelikult see ei olnud "meile" reserveeritud). Ja siis sa maitsed toitu, mille nimi on “must leib” (sellepärast, et leiba seal eriti pole) ja jood maailma parimat mojitot, nii blueberryt kui ka tavalist. Ja ühest saab mitu... I love these so spontaneous nights, kus sa plaanid minna koju ja olla “hullult hea ja korralik laps”, aga läheb nii nagu alati... * Sellel 1.jaanuaril kui me sõitsime Hyde Parki tivolis maailma kõige hirmsama atraktsiooniga, mida ma endale üldse ette võin kujutada, tundsin ma ausõna surmahirmu. Aga ma ei kartnud eriti. See oli naljakas, sest sealt ülevalt from the very top of London ja pea alaspidi tundus elu ikkagi niiii FUN. M-L mõtles sellel ajal oma reisikindlustuse peale. Ja üldsegi võiksin ma kirjutada tervest “elust” jutumärkides. Miss huumor selline. Ja õnneks - ükskõik, mida ma ütlen - mul on alati vabandus - ma olen Blond.

London

Ma kulutasin Londonis nii palju, et selle eest oleks saanud isegi Harrodsist või Selfridges'st (seal algavad hinnad 300st GBPst) vähemalt ühe asja osta. Ja kui M-Li summa veel otsa liita, oleks me paari asja võrra päris vipimad-tskikid ja võiks hakata punase-vaiba üritustel figureerima. AGA, nüüd tuleb kõikide nende roosade asjade ostmise süümekatest vabanemiseks tööl nii mõnedki tunnid istuda. Tegelikult mõtled oma uute asjade ja järgmise reisi peale. Mina ei kahetse küll midagi - peale neid 38 itemit asju, mis ma ostsin, sh 1 neist Harrodsist (ja see ei maksnud 200 naela vaid 1.60) arvan ma ikka veel, et uued roosad asjad on toredad. Ja pidutsemine. Ja siis Notting Hillis ühes poes oli müügil 1.99 maksnud võtmehoidja, millel oli kujutatud üks naine ja üks mees ja siis lause, mille naine mehele ütles: "Do you still think that buying all this useless crap isn't the meaning of life?" Ja siis me naersime natuke ja ma mõtlesin, et naised on ikka kõik ühesugused. Noh, meile meeldivad ilusad ja kallid asjad ja jutul lõpp. Aga esialgu natuke odavamad will do as well, kui nad näevad stiilsed, ilusad välja.

Ma olen õppinud ära mittemidagitegemise ja siinsamas praegusel hetkel kui ma olen kolm tundi raamatukogus õppimist imiteerinud, tundub mulle, et 21.sajandil ongi kõik feik. Rääkimata nendest Londoni tänavatel jalutavatest ja undergroundis sõitvastest võlts Gucci, Diori ja Louis Vuittoni kottidest nii, et nad kaotasid igasuguse võlu. Ma ei usalda enam kedagi, kellel ma seda kotti näen, enne kui pole veendunud, et ta sai seda endale actually lubada. Ja mitte osta kõrvaltänavalt mustade meeste käest 20 naela eest. Mis iseenesest on juba piisav summa, et selle eest osta ilma feik brändi logota lihtsalt kena ridikül.

Ja siis me nägime veel müügil käekella, mis maksis 80 599 naela (kaheksakümmend tuhat NAELA). See oli suht kole ja ma endale siukest ei tahaks. Mis siis ikka. Diori lillasid stilettosid proovisin ikkagi jalga ja lubasin endale, et hakkan raha koguma. Yeah right. Muide, need Prada tennised, mida ma eelmisel aastal nillisin, olid seal ikka veel alles, aga nad maksavad 200 naela ka niiet ma ei imesta eriti.

Fashion-Party-Fun-trip coming up!

Jeei. Lõpuks sai ninnunännu jõul läbi. Mhmh, on küll tore ja vaikne ja armas, AGA... jõulude ajal on kõik välja surnud ja on nii jõuluteemas, et seda ei saa kaua taluda. Pealegi on see kestnud juba novembrist. Ma rikun nüüd jõulurahu ja kirjutan, sest keegi teine ei ... Inimesed on ikka veel jõulumullis-lumepallis ja teevad näo, et on maal ja perega. Aitab. Ma jätsin selle tarbimishulluse, mille käes kõik eelmisel nädalal vaevlesid, mõnusalt jaanuari alguseks, et koos põlevate silmade sale-näljastega Harrodsisse tungida. Või siis vähemalt maailmaarmsas Notting Hillis Portobellol rännata ja väikseid stiilseid poekesi külastada. Siis kui teistel on raha otsas. Terve hommikupooliku, sellel ajal kui aknalaulal hängisid oravad ja õues oli talve-idüll tegelesin ma Fashion Now'st maailma 150 disaineri hulgast oma hingesugulaste väljaselgitamisega. Jäid Giorgio Armani ja Anna Molinari. Peamine, mille järgi ma otsustasin, oli küsimus: What inspires you? - ja nende vastused olid kõige lähemal (minu)õigetele vastustele: Travel. Cinema. Nature. People. Streetlife... Ja võibolla natuke Miuccia Prada ka, sest ta ütles, et "inimesed arvavad, et ma olen minimalist. Saage üle. See musta nailoni periood kestis ainult kaks aastat ju!" Ja tal on õigus, sest see, mida sa vahepeal teed, ei tähenda, et sa seda terve elu teed. Veel vähem tähendab see seda, et sa oledki su looming. Tee mis tahad lihtsalt. Igatahes... et riided on olulised. Et reegleid tuleb rikkuda. Et... vahel tuleb olla paha! Välismaale on lubatud viia 4 liitrit kanget alkoholi. Meil on praegu 3,7 ja ma arvasin - pidades silmas M-Li ema arvamust, et pidutsemine ja shoppamine ei ole elus primaarsed - tegin M-Lile ettepaneku ka viimased vaba 0,3 liitrit väikse viinaga täita. "How do you know when enough is enough?" - "Never!" (The Mexican) Ja üldse, pakkida oma A-kategooria riided kohvrisse ja lennata Londonisse on väga mõistlik tegu!

Põlvikuid ostmas

Täna pakiti minu uued roosad väga spetsid põlvikud vanakooli vorstipaberisse. Aga lõunate juures on lahe see, et saab shoppama minna ja siis pärast on nii tore sekretäriga muljetada ja tsekkida, mis me ostsime. Tema ostab ka alati eriti kuule asju. Aga ta ostis täna oma 6-aastasele tütrele ühe täpselt samasuguse asja nagu mul ka on. Tegelt mul on isegi kaks. Täna ütles raamatukogunaine mulle: "... mul ei tule su nimi meelde... tänapäeval on kõik tüdrukud ühesugused... natuke blondid ja sellised...". Ma ütlesin oma nime, naeratasin ja tulin kähku ära.

Jõulud nii ja naa

Nüüd peab armas ja hea olema vähemalt kuni jõuludeni ja siis kuni uue aastani. Peale uue aasta lubaduste lubamist sealt edasi... päkapikud käivad! Roosad, Moschino kinnaste ja Bossi saabastega. Üle õla on neil LV kott. Haha. Tegelikult on nad ikka klassikalised, punase kostüümi ja valgete äärtega. Kotis lihtsalt üks väike soks. Uue aasta lubadused ununevad 1.jaanuari pärastlõunaks kui kõik on ennast välja maganud nii või teisiti. Bling-bling.

If it's A Game - then Play It Hard!

17:43 "mis sa selga paned?" - "mai teaa, mitte midagi erilist vist..." - "okei, ma ostan endale midagi õhtuks, aga ma teen sulle veel kell 7 ühe emergency-calli ja küsin, mis sa panid?" - "ok. ma panen midagi shokeerivat, kui ma midagi välja mõtlen..." - "19:45 Vene kultuurikeskuse ees!!!" 19:27 kodus. "oi fkk, mis ma selga panen???" 19:29 "kle, ma annan sulle taksoraha... a sa seda musta seelikut ei taha panna või?" - "eiii, see on liiga pikk, ja mu mantliga sobib lühike paremini, laena vööd... ja kotti!!!" - "no okei, a mis see sul on, mingi kleit või?" -"kuratkuratkurat ma jään hiljaks juuu" 19:33 "kuhu? mis seal toimub siis" - "..." - "ahah, no ilusat showd sulle siis" - ["oleks ikka pidanud ennast ehtima nagu juudijõulupuu, oleks rohkem teemasse läinud, oleks iroonilisem olnud"] 19:37 Vene kultuurikeskuse ees! „juhuu, just in time“ esimesena nägin suitsetavat eesti-John-Gallianot[antonio]...nice one PARANDUS! John Galliano on ennast vahepeal plaatinablondiks värvinud ja pikad keemilised lokid teinud:D Kleidiga, mille ma planeerisin selga panna, tekkis situatsioon, kus üks meist oli liiga kitsas/lai. Ja jäi siis ikkagi See Must Seelik. Moes küll jah, pikkus ja lõige ja kõik...aga liiga see-hooaeg, casual fashionista. Ilus, aga mitte midagi erilist. No kui, siis see vöö sobis mantli peale ikka nagu valatult. M-Li ebatavaline jakk oli mu õhtu lemmik. Kergelt vormitu, samas ebamaiselt vormis, imelikku värvi, imeliku lõikega jne. Palju ilusaid inimesi, vähe erilisi inimesi. Aga nii hea oli neid kõiki näha, usual f*people. Ja isegi mu No2 lemmik moemees kandis suhteliselt kortsus t-särki, ja nägi ikkagi väga spets välja. Mood on lihtsalt mäng. And it's my favourite one!

ERKI moeshowlt oodatakse hullumeelseid ideid. Keegi ei taha ülikorralikku õmbluskvaliteeti (kuigi see on kena) ega high-street kollektsioone. Pigem nagu kontseptsiooni. Tulevikku. Suurt Kunsti. Midagi hullumeelset. Vene teema oli ok. Sest Russia on praegu väga iN. Aga miski tundus kuidagi odav, läbimõtlemata. Okei, mina ei korraldanud, ma ei tea midagi. Võibolla see pole oluline. Enamik asju laval ei üllatanud. Mõnede eranditega, mis andsid särtsu ja shokeerisid natuke. Kristiina Kesküla „Edevuse vägi“ oli ilus. Bjuutiful. Korralik, kantav ja äge! Ja mu ultimate lemmik Kätlin Kaljuvee ufo-teema „Plastic fantastic“. Väga sehvilt futu, aga nagu Kätlin tavaliselt. Ja Vassilissat ei tohi kritiseerida. Vassilissa on armas novaator. Ja tema kohta loe mõnest homsest lehest, kui hea ta ikkagi on. Teine osa oli parem, kuigi jah, me hilinesime sinna, sest kokteili järjekord oli liiga pikk ja meile tundus, et kõik on veel vaheajal. Agnese Narņika „The dream on“ oli väga väga ilus. Nagu Diesel. Femmest võid edasi lugeda. Hehee, ja siis peale seda kohe kollektsioon „Munn“, mis sai ilmselt kõige suurema aplausi, sest see äratas inimesed ellu ja pani kaasa elama. Laval oli fun ja saalis oli fun. Asjad iseenesest ei olnud väga innovaatilised, aga idee oli super ja see oli naljakas. React! Ja „You cannot tame butterfly“ Erikka S Bahnsenilt Taanist oli oli oli ja tal olid sehvid jalanõud, palju värve, palju tööd&vaeva ja julgust.

Õige muusika on hea. Tere, ma manipuleerin sinuga. Kogu eelneva jutu ja üldse mõte... ei ole eriti oluline, mida sa kannad vaid kes sa seal riiete sees oled. Sest et mõnikord on kole ka väga armas ja stiilne:)

Shop of Dreams

I have a shop of dreams. Sa võid sealt/seal/sinna osta/saada/unistada/soovida kõike, mida sa alati oled soovinud, kuid pole veel saanud omada/tunda/kogeda. Sa võid saada ka kliendikaardi. Sa võid sinna alati tulla, see on open 24/7. See on helesinise ja pastelse õunarohelise ja heleda päikesekollasega ja heleroosad suured mummud on ka. Lihtsalt nii ongi. Või kui sa soovid, siis see on Sinu lemmikvärvides. Mina olen selle poe juhataja, ma säran ja naeratan sulle kui sa parajasti ise ei jaksa. Unistuste pesas on ilus, stiilne, soe ja pehme ja seal mängib alati kõige parem muusika. Seal on ükskõik kas pime, hämar, hele või täitsa valge - täpselt nii nagu sa ise tahad. Sa võid ükskõik mida soovida, sest see ongi Shop of Dreams. Ja Sa võid kõik saada ka, mida iganes Sa soovid. Tule vali endale kõige mõnusam tool, diivan, sohva, tugitool või voodi ja tunne ennast hästi... enjoy - start dreaming. Tee mis tahad!