Kui sa oled Bränd
Kõik maailmakuulsad moekunstnikud, kes kasutavad oma nime kõikidel oma loodud toodetel, peavad olema 1) väga uhked oma nime üle; 2) iseenda üle; 3) kõikide, ja ma mõtlen, KÕIKIDE, oma ja oma disainerite loodud esemete üle. Ma mõtlen, et... kui sul oletame, et on oma kollektsioon, või isegi terve moemaja, siis sina, sinu meeskond ja sinu sihtgrupp, peavad tunnetama SINU NIMEGA asju kui sulle/teile/neile loodutena.
Noh, sul endal ei ole väga raske oma nimega elada, eks. Kõik inimesed elavad oma nimega. Aga sa pead elama oma nime ja iseendaga kui kaubamärgiga. Brändiga. Sinu nimi ja sinu bränd on visuaalne pilt inimese peas sellest, milline on tema ideaalmaailm. Kui sa oled lemmikbränd.
On vist palju lihtsam olla Dolce & Gabbana kui Diane von Furstenberg. Mõlemad on umbes sama kuulsad ja edukad. Ja mõlemad on nii brändid kui inimesed. Dolcet & Gabbanat on aga kaks -kas nende vastutus omanimelise brändi ees on väiksem? Nad on mehed ka. Diane von Furstenberg on naine, ja teda on üks.
Mõned inimesed jõuavad tippu üksinda. Mõned alustavad ja lõpetavad koos.
Kui sa lööd oma nime pitserina mantlinööbile ja mansetinööbile ja vööpandlale ja kotilukule, T-särkidest, teksadest ja jakkidest rääkimata, siis sa pead olema ikka f'king tugev ja enesekindel. Mõned asjad on koledad ja neid tahaks tomatitega loopida.
Mõni inimene on sümbol jah. Päris Hilton on väga uhke selle üle, et ta on bränd. Aga palun! Ole ka!
Sest isegi kui mina ei paneks oma nime tõsikoledatele asjadele, siis selle tõsikoleduse üle me võiksime vaielda kuni järgmise hooajani.
thank god for fashion. thank god for helena. thank god for people who never ever look bad.
neid kingi esikus Tavaliste Kingade ja Tossude ja Papude kõrval hoida on patt lihtsalt. Need kingad on plastmassist, ei, kummist. Nad on imeväikesed ja nendega saab käia. Nad on neoonroosad ja neil on sellised eriti armsad pehmed mullid tallaks. Need on kõige emotsionaalsemad kingad, mida ma kunagi näinud olen. Inimesed peaksid juba hea tuju nimel omama tervet riiulitäit erinevates värvitoonides Selliseid Kingi.
Fetiš
Ostsin ühed neoonroosad ja ühed eriti-ilusad-sinised õhukesed sokid. Ma oleks tahtnud veel umbes neli paari osta: kollased, täpilised, heleroosad ja rohelised, aga mõtlesin, et hoian kokku. Kui on olemas nii super kenasid sukke ja sokke ja sukkpükse, siis oh jumal, miks mõned naised ikka veel kannavad osta-viis-paari-korraga-maksad-kolme-paari-eest-tennissokke? Ilusamad on paremad. Need on eriti sobiv täiendus juba olemasolevasse põlvikute-sokkide-sukkade-kollektsiooni.
Erinevalt tavapärasest
Kui ma ei peaks tööl käima, jääksin ma ilma kolmest suurepärasest asjast:
- fantastilised päikesepaistelised hommikud, et jalutada mööda jõeäärt tööle
- lõunapausid, et istuda kohvikus ja jälgida inimesi
- suurepäraste ideede välgatused, mis vahel sähvatavad ja mida saab otsekohe ellu viia
Näiteks täna hommikul ärkasin ma tavapäraselt 7.42, peale ühte ja poolt korda äratuse edasilükkamist, tegin endale ühe sooja latte ja erinevalt tavalisest, kuumutasin ka piima (kui ma seda poleks teinud, oleks see olnud minu versioon soojast frappest). Erinevalt tavalisest otsustasin ma juustuvõileibade asemel pühenduda iseenda riietamisele. Jätsin hommikusöögi vahele, et hiljem keskenduda ideaalsele lõunale. Niisiis... Must ja Fuksiaroosa. Erinevalt tavalisest võtsin ma käekoti asemel vöökoti - see annab nii palju vabadust. Et te teaks. Valisin musta värvi riided (kleidi, sviitri, pikad leggings'id, jaki ja päikeseprillid) ja eranditult kõik fuksiaroosad akessuaarid (põlvikud, kaelakee, peapaela, vöökoti). Ühe töökaaslase kokkuvõtlik kommentaar: "Märkamatuks sa täna küll ei jää!"
Teel tööle arutlesin ma endamisi inimeste üle, kes absoluutselt ei pööra tähelepanu oma välimusele. Veel vähem huvitab neid shefilt ja shikilt riietumine. Aga mis nemad siis teevad? Või miks käia riides täpselt nagu kõik teised? Teate, kes need inimesed on, jah? - need on moodsad inimesed. Ma loodan, et see oli Vassilissa, kes ütles, et mood on neile, kel pole stiili. Rõivastumiskunst on aga hoopis midagi muud. Ei ole raske kanda trendikaid rõivaid, kuid on kunst riietuda nii, et see oleks stiilne ja originaalne. Jah, tohib ja on isegi väga oK korjata iga hoooaja trendide hulgast üles just Sinule parimad palad, kuid ei ole väga originaalne kanda absoluutselt kõike, mis on parasjagu Cosmopolitani, Stiili või isegi Elle'i moelehekülgedel. These are just tips... You create yourself (oi ma olen slogani inimene).
Ideaalsete lõunapauside ja suurepäraste ideede peatükk coming up... Seniks - Mine riieta ennast!
Saabaste surm
Alguses olid mustast samsist pikad suurte kuldsete pannalde ja mustade nööridega allakeeratava ülaosaga saapad. Madala tallaga, number 39. Soojad ja eriti mugavad. Kõige ideaalsemad pikkade säärtega saapad, mida ma kunagi näinud olen. Jalas eriti lahedad, kui ilusti kanda.
Oli umbes 1990.a ja ma käisin vanematega külas. Esikus jalanõude juures kulli mängides ütles minu suur 8-aastane sõbranna (mina olin siis 5): “Oh, millised saapad, ei tea, kelle omad need on?”. Mina vastasin suure uhkusega: “Minu emme omad!”.
2005.a augustis, 15 aastat hiljem, leidsin ma need samad saapad vanemate voodi alt nukralt kilekotis konutamas. Aga välimuselt täpselt sama uued ja ilusad. Välja arvatud muidugi need liiga kitšid kuldsed pandlad ja jäigad mustad saapanöörid sääre ülemises osas, taga, lihtsalt kaunistuseks. Nöörid ja pandlad ma eemaldasin julmalt. Tegin saabastele väikese iluoperatsiooni ja asendasin mustad nöörid roosa lindiga. Nad polnud nende aastatega isegi tolmuseks läinud. Harjasin ainult natuke ja ready they were! Pealegi, enamik inimesi arvas, et need on Vagabondi või Bronxi selle sügis/talve kollektsiooni vähemalt 2000.-kroonised mudelid.
Võttis täpselt viis kuud, et need pikad täiuslike säärtega saapad sureksid. Talv, lörts, vihm, sool, liiv... you know, tere tulemast Eestisse. Ilusate jalanõude tapalavale. Ma viin nad nüüd prügikasti. Käisin just korraks esikus neid veel katsumas, et kas ikka maksab ära visata. Esikuhämaruses ei saa väga arugi, et nendega ei sobi enam viisakates kohtades käia. Päevavalguses on nad nii nukrad ja väsinud. Jah, miski ei aita enam. Nad lebavad seal nii õnnetult praegu. Ma panen nad kilekotti ja viin siis õue. Aga igaks juhuks, et nad väga ei kurvastaks, ma panen saapa sisse sildi järgmisele omanikule “kanna neid armastusega”. Need meeldisid mulle väga palju ja enamasti kandsin ma neid suure uhkusega!
Office life
Mulle meeldib tulla hommikul tööle. Enne tööd meeldib mulle juua nurgakohvikus üks cafe latte ja süüa üks croissant. Sellel ajal meeldib mulle lugeda värsket ajalehte ja samal ajal kuulata raadiot, kust tuleb parajasti mu lemmiklaul. Või isegi mitu.
Tööl meeldib mulle hommikuti astuda uksest sisse ja öelda "tsau", või viisakamatel päevadel "tere". Siis naeratad, räägid korraks ilmast ja hakkab pihta. Kõigepealt vaatame me üksteist selle pilguga, et mis kellelgi täna seljas on ja kommenteerime üksteist - 3 inimest, vanuses 21, 26 ja 44, neil teistel on pere ja päris elu. Ja nemad ei kuluta
k o g u oma raha shoppamisele. Aga - mõnikord kui me teeme pausi, et kooki süüa ja kohvi juua, räägime me sellest, kes millalgi kus viimati shoppamas käis, mida ostis ja mis moes on. Kommenteerime, kritiseerime ja kiidame heaks. Me oleme täpselt nii erinevad, et ühesugused asjad meile enamasti ei meeldi, ja meie arusaam trendidest on samuti 80% erinev. Ometi on mul üks ülemusega ühesugune käevõru ja sekretäri 6-aastase tütrega sama peavõru.
Ja kolmas asi, mis mulle tööl väga meeldib on see, et me arutame läbi viimase aja kuumad sündmused, mis äsja on juhtunud. Kultuur, sport, haridus, inimesed, poliitika... Väga isiklikule tasandile ei lasku me kunagi, aga mingi üldise pildi võib kokku panna küll. Enamasti arutame me meie ümber mitte meiega toimuva üle. Ja täiendame üksteist.
Sellised vahepealsed tööhetked (või töö vahepealsed hetked) on päris näuditavad!
Subscribe to:
Posts (Atom)